Vana rahvas ikka teab, et aeg annab vastuseid. Kõige selle taustal on ka õige, et tark ei torma. Ma natuke tormasin, sest kannatus oli katkemas. (Loodan, et ei pea kunagi seda tormlemist õigustama). Kuigi tagant järele vaadates ega ma poleks saanud selle vastusega isegi mitte hingerahu. Segane ja kaootiline jutt lühidalt kokku võtta tähendab seda, et nädal aega tagasi vaevanud küsimus on saanud vastuse. Ma isegi ei tea, kas see vastus mulle meeldib või mitte, aga selles suhtes oli mul tösi, et mul oli vaja seda teada. Vastuse tulemus --- show must go on. Või kuidagi nii. Või ma loodan ... või ...
Aga elu teed on ikka imelikud. Ka keskmise inimese omad. Sattuda oma tegevusest ja rumalusest "veidratesse" situatsioonidesse. Avastada, et ainuke, kes enda käitumist ja tegevust pahaks paneb avalikult ja ametlikult, olen ma ise. Aga ikka tegelikult. Olen ikka aastatega rohkem harjunud endaga ja ka alkoholi mõjuga endale. Siiski olid kogused ka suuremad, kui ma viimasel ajal olen tarvilikuks pidanud. Võtan oma õppetunni vastu :) Aga positiivne on see, et kaks kolleegi on selle tulemusena kuidagi veel lähedasemaks saanud.
Et siis ennast karistada, lugesin midagi sellist, mida ma ei talu: Julia Juzik "Beslan". Tõepoolest sain sada hüsteeriahoogu, aga ma pidin sellel "läbi elama". Minu mured on kükitavad mannaterad.
"... mures muutub inimene egoistik: sukeldub oma kannatustesse, rabeleb ja vähkreb."
No comments:
Post a Comment