Premeerisin ennast paari hea raamatuga. Pole just käitunud ideaalselt, aga mõnes kategoorias olen kindlalt auhinda väärt. Pühade puhul on tunded ärevad. Uudiseid lugedes tulevad pisarad silma, ajalugu meenutades läheb pilt täiesti häguseks, muusikat kuulates jääb hapniku väheseks ja vestlust üleval hoides küsin küsimusi, mille vastuste leidmine teisel osapoolel vötab aega. Mõtlesin, mis neutraalse küsimuse peaks minult küsima, et ei tahaks või ei suudaks vastata. Toit, film, kirjandus ja muusika leiaks mu puhul kindla reageeringu. Isegi autodest võiks midagi pajatada. Eriti Golf 2.
Aga tegelikult on korvpall haaranud mu meeled. Analüüsin enda tegemisi ja vaatan videosid. Vanuse töttu ei jõua keha ajule järele ja kui platsil liialt teisi jälgin siis saan moka rulli. Nii juhtus viimane kord, kui vaatasin, mida teised teevad ja söötu ei oodanud. Võitlesin pisaratega. Ja mitte selleks, et nii valus oleks olnud. Pigem selleks, et olin teisi ja ennast alt vedanud. Aga sellises olukorras on meil kaks võimalust: alla anda või proovida veel võimsamalt. Surun ego alla ja üritan. Tasusid on ju mitu. Kunagi peab ju asi minema hakkama. Tee tööd ja näe vaeva ja ära lase oma ebaõnnestumistel enesehinnagul alla minna. Millegi töttu tuleb ju sõna ebaõnnestumine sõnast ÕNN. Seega on olemas ka õnnefaktor. Õnn soosivat ju tugevaid.
Avastasin, et on inimesi, kes suhtuvad minusse soosivalt. Kas olen selle välja teeninud? Või töesti piisab lihtsalt sellest, et olen olemas (kui tsiteerida klassikuid :)) Huvitavad telefonikõned pühapäeva hommikuti ja meeldivad tähelepanuavaldused reedeti. Eelkõige imponeerib sõnapidamine. ... ja siiski ei unune mul märkus kelleltki kolmandalt: Sinuga saab lennata. See on mu mälestus, mis on nagu füüsiliselt olemas. Kuna muud ju pole. Lõhnamälu hakkab paari kuu vältel tuhmuma. Mõnikord lihtsalt nuusutan õhku, et leida midagi, mis materialiseeruks. Ma sõidaks kasvõi maailmaotsa, et seda leida. Õnnetunne lõhnas.
"Rääkisin" kõige armsamaga. Ma tahaks teada tema kogemusi. Tema heakskiitu või halvakspanu. Võimalusi ju oleks olnud. Mis iganes see tähendab minu ja tema jaoks. Liiga palju olematuid vestlusi on elus pidamata jäänud. Liiga hilja hakaksin enda elu elama. Sain aru, et pehme tasub olla, isegi siis kui maailm üritab Sind "kõvastada". Pehmus on tegelikult tugevus. Enda jagamine on julgus.
Mulle meeldivad väga paljud inimesed. Ilmselt see 150 on täis. Kuid vähemalt 10-lt tahaks vastu saada. Enesehinnanguks oleks tore.
Huvitav, kas uus soeng ja kõrvarõngad aitaksid?
Fred Jüssi "Reisikirju":
"Inimesed tahavad ikka, et teised mõtleskid ja oleksid samamoodi kui nemad. Inimene saab koos olla ainult omasugustega, ja ka mitte omasugustega, sest kes siis omasugustega koos saab olla."
"... mehed on nagu suured lapsed - nad tahavad sõdida ja mängida. Sõdimiseks on meestel relvad, aga mängimiseks naised (Rousseau)"
"... see, mis ei kasva kokku, kasvab lahku ..."
No comments:
Post a Comment