Möödas on jõulud ja aastavahetus. Mötetes on tehtud kokkuvöte ja pilk suunatud selle aasta soovidele. Nagu keegi hiljuti ütles, siis tegelikult olen juba otsustanud, kuidas tahan elada. Lihtsalt pisiasjad ja kaasteelised ning asjaosalised tuleb läbi möelda. See keskeakriis teeb inimese imelikuks. Eelkõige tudlikuks. Või pigem ei taha keelata ennast tunda. Mälestusi olen kogu aeg väärtuslikuks pidanud, aga nüüd pigem ei karda välja öelda ja näidata. Või siis on kogunenud seda kõike nii palju, et ei mahu enam sisse ära. Ja teinekord on kuidagi nii valus, et ei suuda koha peal olla ega pisaraid tagasi hoida.
Tegevusi on palju.
Jättes eelmise aasta analüüsimata, ütlen ainult need paar asja, mis see aasta korda on saadetud:
1. Üks lumine koolitus ja üks väga külm koolitus
2. Paar sooja külastust
3. Pingeline korvpallivõistlus
4. Üks juubel külmas
Kõik olid mainimist väärt, kuid memuaaridesse saaks kirjutada ikka spordi. Alustada tuleks sellest, et ühel pealelõunal tõmbas parema jala nii paiste ja valusaks nagu oleks midagi juhtunud .... tegelikult ei olnud. Ühel hetkel ei saanud enam toetudagi haigele jäsemele. Siiski oli tulemas ammu planeeritud turniir ja meie meeskond oli väga täpselt viieliikmeline, seega jala ametlikult töövõimetuks tunnistamine oleks kaaslaste plaanid ikka kapitaalselt sassi löönud. Järelikult sõin valuvaigisteid (rohkem kui oma senises elus kokku) ja läksin palliplatsile, kus väline temperatuur oli varasügiseline, miski 15 kraadi lähedal. Kui sedagi. Sai mängitud ja saime tulemuse. Tarkuseks järgmiseks korraks muidugi see, et enne võiks kokku mängimist ikka harjutada.
Ürituse tulemusel nägin ära ka Eesti uhkema jõulupuu. Nii väga tahtsin, et saingi. Nii väga tahan, et ... Et ei võtnud osa peost ega ühislaulmisest. Olin üksi ujulas ja saunas. Ja tegelikult ei tundnud ennast üksi.
Oli huvitav väljasõit huvitavate inimestega.
Nii valus, et kohati on mõnus.
No comments:
Post a Comment