Ikka selles tahtmise laines. Inglise keeles on ütlus, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Ma ei ole, pigem olen sõnastanud nad ikka väga konkreetseks. Ja selle mustri juures avastan, et elu on ... (otsin õiget sõna) ... järjest tihedam. Teen oma rutiini ja samas pistan jala ka võõraste ukse vahele. Selles virr-varris aga keerlevad punase niidina inimesed, kes tunnustavad teisi tingimusteta, vaatamata nende paksule tagumikule ja ebasümmeetrilisele ninale. Kes panevad tähele, kuidas inimene võõras kohas teeb suurepärast kujundujumist ja peavad ka ujujat suulise kiitusega meeles. Inimesed, kes usaldavad oma kaaslast ja arvavad, et nad on siia ilma loodud, et aidata kaaslase unistusi ellu viia. Ja inimesi, kes peavad teist nii andekaks, et otsustavad jagada seda oma kõige lähedasemaga ... abikaasaga. Keeruline lugu, aga väga konkreetne.
Jaanuari keskel käisin veidras teatris. Lugu ei kõnetanud mind (äkki on mul elus endal liiga palju lugusid???), aga naise kehakeel oli äärmiselt usutav ja ... piinlik öelda, nauditav. Uskusin iga ta piina ja mitte sõnade töttu. Väga väga laias laastus satub seksuaalselt väärkoheldud laps täiskasvanuna kokku oma "kohtlejaga". Aga see ei ava nüüd seda etendust üldsegi, pigem lihtsustas.
Hiljem hängisin moodsaimas linnaosas ja sõin kindlasti imidžitpäästvas kohas täisväärtuslikku rooga. Aga kui kirjanduslikud liialdused välja jätta, siis oli lõbus, mõnus ja kena. Justnimelt KENA on see sõna, mida on õige ja õigustatud kasutada. Kõik oli väga kena, isegi peatus bensukas enne kodu. Nii kena.
Miks mu enesekindlus on nii kõigutatav? Räägin korvpallist. Kui ikka antakse märku, et mu tegevus pole kooskõlas üldise hea eesmärgiga ja mu oma aju ikka ei genereeri sama vastust, siis algab mul pigem võitlus, et jääda väärikalt platsile. Jalad on ka paar nädalat (peale seda imelikku vigastust) tuimad olnud või siis ise olen alalhoidlikumaks muutunud ja ei kiirenda meeletult.
Olin kutsutud üritusele. Kutse sabas oli kirjas ka palve, et peaksin väikese kõne. Sain kutse nii hilja kätte, et lootsin, et see vabastab mind esinemiset. Istusin terve ürituse nagu kuumal sütel ja kui paus kuulutati, siis arvasin, et oht on möödas. Hiljem hakkas piduliku elava muusika saatel auhinnatseremoonia, kus keegi ju loomulikult sõna ei võta. Pidin tänukirja ka ühe oma väikese sõbra eest vastu võtma ja ... sealt see pauk tuligi. Kuna premeeritut ennast polnud, siis äkki mina ütlen, kuidas auhind "koju" toodi. Esiteks ei olnud see kuidagi seotud selle teemaga, mis mu esialgsel kutsel kirjas oli ja teiseks ... ühesõnaga kõrvade kohinal, ja higise seljaga rääkisin midagi. Vaatasin auditooriumile otsa ja viskasin loodetavasti asjakohaseid nalju. Pärast, kui kogu ametlik osa läbi sai, astus üks bändimees mu ligi ja kiitis hea kohanemisvõime ja parima kõne eest. Ja juba eelmisel aastal oli minu kõne talle enim meeldinud. Mille peale ei osanud muud öelda: "Kena! Loodame, et see saab harjumuseks." Kas keegi oskab midagi veel totakamat välja möelda?
Kutsu suri ... Ilmselt läks Ossi juure ... ja ...
Tehti järgmine tööpakkumine. Kas ma töesti olen kõike seda vaeva väärt?
No comments:
Post a Comment