Eile õhtul voodis tuli mulle üks maailmamuutev mõte, aga kuna pliiatsit ja paberit ponud käepärast, siis jäi see ainult mötteks, mis haitus nagu piibutoss.
Selleks, et mõni asi teoks saaks, olen ma enda poolt teinud rohkem, kui ma tavaliselt oluliseks peaksin. Aga kuna teiste eest ma elada ei saa, siis ma ei tea, kuidas lugu lõppeb. Mul on sellest mitmeid nägemusi; kollaseid ja roosasid. Ma olen oma seiklused selle peale üles ehitanud. Oma paremaks inimeseks kasvamise olen sellele kaardile asetanud. Oma järelduste alged olen sellest loost teinud. See on minu elu lugu. Ja see alles algab ... nii kõrges vanuses :)
Käisin kinos, sain emotsiooni, jälle traumeeriva (ju ma valin selle järgi oma filme). Tegelikult lähen vaatama inimese eneseületamist, aga tulemuseks on tihti kas elukaotus või seekord siis sisutühi kättemaks, mis ei anna kaotatud tagasi ja veel vähem hingerahu tulevikuks.
Käisime majasõbraga paaris mälumängul. Oleme ju paarina märke maha pannud ometigi. Esiteks jäime paar minutit hiljaks, teiseks küsisime üle saali kirjutusvahendit (sest ega me ei teadnud ju, et kirjutama midagi peab), kolmandaks sõime snäkilaua tühjaks, sest pikk kinopäev oli selja taga ja neljandaks võtsime pensionäride eest ka teise koha auhinnad omale. Minu meelest oli see vähim, mida teha saime.
Olen nädala proovinud ettevalmistusi teha oma vananemise jaoks, aga lõpuks tulevad need kortsud ja see pekk ikkagi ootamatult.
Homme lähen suuruselt teisele Eesti saarele korvpalli mängima ja loodan, et mu eneseusk ja -kindlus on vankumatud. Esiteks ma ju oskan seda mängu ja teiseks ma ju tean, mida ma tahan ja millega riskin. Andku mulle ainult võimalus. Mitu korda see trummar selles auhinnatud filmis lolliks jäi enne, kui julges olla julge. Ja ma ei räägi ainult korvpallist ...
Ma ei taha olla mingi peegel, kes ise ei tee midagi, aga peegeldab teiste sündmusi.
"Tuleb olla korraga nii palju: homo sapiens, eestlane, mees, imetaja, kahejalgne." ("Doonori meelespea" Mati Unt)
No comments:
Post a Comment