Oks ja kivi

"Iseenda vastu ei maksa võidelda, sest selles võitluses on kaotaja alati juba ette teada." Mario Vargas Llosa "Tädi Julia ja kirjamees"

Sellega võtan kokku oma otsuse pöörduda tagasi teismeikka. Ühesõnaga tunnen ennast röömsamalt, piiran ennast vähem ja ei nõua suurt midagi teistelt. Valin välja meelelahutust ja kohustust. Siiski olen juba hea maitse piire ületanud mõned korrad. Üks jääb sambana välisriiki ja teine ... loodan, et mitte mõne mehe ajju. Teisest küljest tunnen ennast elavamana.


Avastasin, et mõni inimene oma abiga tekitab suurt segadust ja välja võib tulla üks suur ja puust hobune. No, kuidas Sa ütled inimesele, et hoia eemale, ma teen asja ise ära. Avastasin, et inimesed ei tee enne teatrisse minekut kodutööd ja seetöttu on "sunnitud" lahkuma poole etenduse pealt. Kas ei meeldi neile ropud sõnad või lihtne sisu. Ühesõnaga kui panen ilusa kleidi selga, tahaks ka ilusat asja näha. Või kuidagi nii. Samas ega ma isegi midagi põhjapanevat ei ütle hiljuti nähtud monoetenduse ja Draamateatri "Leke" peale. Natuke teist masti oli "Hea põhjatuule vastu" Tartus, aga raamat jättis sügavama mulje ja selgitas rohkem olukorra tagamaid kui etendus. Ei saa mainimata jätta, et meesnäitleja meeldis väga. Lihtsalt meeldis.

Tartusse sõites ei olnud oma eluvormis. Ilm ilmselt oli parimas vormis. Udu, lumi, jää ja pimedus. Reede ja Tartu maantee. Vihjan sellele, et ei olnud oma murega sugugi üksi. Seetöttu nägin ka murelikumat tüüpi, kes üritas möödasõitu aeglasemast autost teha, kuid keerutas ja lendles ning lõpuks maandus kraavis vaade vastassuunas, aga siiski ratastel. See juhtus minust umbes 10 meetri kaugusel ja umbes kolme sekundi jooksul (mul puudub ajataju).

Ajule möjub hästi, kui on palju tööd ja tegemisi. Seda olen viimase nelja päeva jooksul järginud, jälginud ja jäljendanud.

Pran vol 3

Ma olen Prantsusmaast kirjutanud rohkem kui mõnest sellisest riigist, mida ma armastasin enne kohale sõitu. Ütleme siis nii, et see maa inspireerib mind. Paneb mind tundma paremana ja ... halvemana. Kusjuures mõlemat korraga. Tegin nelja päevaga üle viie asja esimest korda elus. Rääkimata kindlasti pisiasjadest, näiteks WC poti kasutus põigiti.
Minnes edasi järjejutuga, olen  rongis, mis viib osa rahvast Pariisi, et nad jõuaksid hommikul või lõunal lennukile. Ainuke kurvastav uudis oli see, et Caeni maha jääjad said Normandia rahvuskööki maitsta, samas kui meie saia närisime. Teisest küljest olin luristanud austrit ja närinud tigu ilma naudingut saamata. Viimane meenutas mulle jalanõu tallanahka. Tõenäoliselt oleksin pakkunud, et saapatald pole oma esimeses nooruses või et veel rohkem teemasse minna, siis varastatud represeeritud rahvuselt hukkamise käigus, siis konserveeritud, marineeritud ja serveeritud. Selle ühe limuski allaneelamine nõudis  minult patriootlikku pingutust. Konnasid mu üllatuseks ei pakutud. Ühesõnaga rongis saia mugides ja hispaanlanna perepilti vaadates olin rahul õnnelik ja tegin õhtuseid plaane.
Kella poole üheteistkümne paiku küsisin hotellis kaardi ja suuna triumfikaarele. Sain peale palutu veel imestavad silmad ja hoaiatava manitsuse öisest Pariisist, liiga pikast teest ja jahedast öhust (üle kümne kraadi). Pistsin kadjama. Kahekümne minuti pärast olin näinud pesakonda kodutuid, kes puhkasid metroo õhuvahetuse sõrendikel reas nagu Tallinna kilud, ja loomulikult Triumfikaart ennast. Istusin sinna asetatud pingile ja kujutasin finišeerivaid jalgrattureid oma silmateleviisori eest möödumas. Unistasin sellest, kuidas ma seda kunagi reaalselt näen. Mõtlesin veel ka tennisele ja jalgpallile, mis selles linnas mind võiks ees oodata. ... Võtsin suuna sätendavale tornile ja kohal ma olin. Istusin üksinda keset platsi otse insenerisaavutuse alla ja kaalusin pikali viskamist kui meenus, et ma siiski olen üksi vööras linnas. Istusin ja pisarad voolasid, sest oli kyll ilus, kuigi ma ei tahtnud lasta seda enda ligi (olin sigakaine, sest ei raatsinud 10 eurost 250 ml veini putkast osta ... see kitsidus oli esmakordne kogemus, mille tõin ohtlikkuse altarile tegelikult). Olin önnelik, et sain olla üksi. Olin enne seda valetanud kreeklannale, et kaareni ja tagasi on kahe tunni tee, lihtsalt selleks, et garanteerida üksi minek. Tegelikult ma tean lausa mitut ... mitut eestlast kellega oleks tahtnud öösel lamada Eiffeli all. Mõned neist kindlasti oleks keeldunud pikali viskamast, aga oleks tolereerinud minu emotsoone. Mõni oleks valvanud mu tegevust, teine eemale jalutanud, kolmas kiiruga pilgu peale visanud ega linnukakat pole ja neljas ja viies lasknud mul vastutada mu enda tegude eest. Võib-olla kaks oleks mu kõrval. Võib-olla oleks pea mu pehmele kõhule toetanud. Ei suuda endale praegu meenutada, miks olen alati Prantsusmaa esimesena oma reisi sihtkohtadest välistanud. Ja sama kuidagi sisendanud oma sõbrale. Mine isahane tea. Jajaja ... tema peale mõtlesingi seal monstrumi all.Tema kõhule oleks oma pea toetanud.  Aga seda saan ma teha kunagi kuskil teises dimensioonis.
Ei olnud ju lootusetult hilja. Jõudsin ka mööda Elysees tänavat kunstimuuseumi poole patseerida. Sealt kõrvaltänavaid leides hotelli pöörduda. Jätsin hommikuks kunstimuuseumi maja ja kirjandusklassikaks saanud kiriku. Kolmteist kilomeetrit ja hotellis ma olin. Pakatades emotsioonidest, mida tahtsin jagada. Soovides külma jooki, et janu leevendada. ... Saada kinnitust, et mina olen mina. Ja ...

Hommikul veel kaheksa kilomeetrit veidras uimas ja entusiasmis tormelda.

Ehk siis Prantsusmaa. Palju esmakogemusi, jagamatuid. Kahju, et ma katoliiklane pole. Kripeldavad ka, et ei saanud korralikult head aega öelda.

Kas lõpp on hea?

Pran vol 2

Loengutes ja rongis sattus minu juhuslikuks pinginaabriks hispaanlanna, kelle vähene inglise keele oskus ja minu puudulik prantsuse (ja loomulikult ka hispaania) keele oskus hoidis meie suhte kontrolli all. Viimasel vestlusel lennujaamas ütles ta mulle nägemiseni asemel hoopis aitäh. See kummitab mind siiani. Tõenäoliselt selle eest, et ma tal lihtsalt olla lasin. Või? Kuigi rongis ühel suvalisel hetkel võttis ta välja oma mobiili ja näitas oma perekonna pilti Jaapanis Valge Haigru lossi taustal. Nice. Abikaasa, kolm poega ja tema. Jutt läbi.
Huumoripunktid annaksin rumeenlasele, keda märkasin seetöttu, et ta võttis seminaridel sõna. Tema mind ilmselt juhuslikult. Lahkumisel tuli noormees minu juurde ja tegi lõunaeurooplase tseremoonia: musi ühele ja siis teisele ning jälle esimesele põsele ja ütles, et tõenäoliselt jääme üksteisest puudust tundma.
Saksa mees oli sümpaatne. Tundus. Ega ma ei kontrollinud. Ja siiski siiski meeldisid mulle horvaatlannad enim. Võib-olla selleks, et nägin unes oma lemmikjalgpallurit (kuidas küll see asjaga seotud on?) Mötlesin, et kuna hüvasti ei jätnud, siis kohtume veel. See annab hingele rahu. Inimestega peab saama konkreetselt suhted lõpetada. Ka minisuhted. Mälestuste nimel.

Avastasin, et valu ja kaotust korvatakse iluga. Räägin surnuaedadest. Ameerika sõdurid on saanud endale silmailu pakkuva viimse puhkepaiga Omaha rannal. Meri, männilaadsed puud, valged marmorist ristid, mis igasse suunda vaadates moodustavad read. Need olid need mehed, kelle omaksed arvasid, et hukkunud sõjamees peaks jääma sinna mulda, kus ta oma elu andis. Mu lemmikfilmi algus ja lõpp on filmitud nende valgete ristide taustal, kuid sõjategevus oli viidud Iirimaale, sest prantslased on 70 aasta jooksul rannaääre maju täis ehitanud, mida 1944. aastal seal polnud.
Peale rahvaste paabli (mõne kindlasti unustasin) oli hirmuäratav ka Caeni linna ühistransport. Meie tunnise seikluse saab kokku võtta sellega, et olenemata rahvusest, ei hammustanud keegi süsteemi läbi ja erinevat teekonda kasutades ja enam-vähem üksteisest sõltumata jõudsid kõik ühte bussi samal ajal kokku ja hilinesime võimasalt õhtusöögile. Point .... Nii eemaldumine punktist A kui ka lähenemine punktile A käis sama bussipeatuse kaudu. Ja ja ja. Samal pool teed samale poole, kuid vastassuunas. Ja ja ja.
Linna sisenedes väljusime bussist. Jätsime bussipeatuse meelde, vaatasime teisele poole teed ja saime aru, et lahkuda tuleb sealt. Lahkumise ajal läksime siis saabutud peatuse vastaspoolele. Nagu Eestis ja Horvaatias asi käib. Seisime natuke aega ja avastasime, et meie bussid seal siiski ei peatu. Küsisime teed. Meid juhatati 400 meetrit eemale nurga taha, kus juba poolatar ootas bussi. Olime õnnelikud, sest nutikas üksik ja iseseisev poolakas ju ei eksi. Sinna ka ei tulnud busse. Peatus oli. Läksime järgmisse kohta ja nägime bussi, mis kandis meile vajalikku numbrit. Jooksime ja bussijuht ütles, et ta tuleb sealt suunast, kus me minna tahame, aga ta võib meid peale võtta ja hüüda, kus peame maha minema, et siis oma suunas bussi ootama jääda. Bussijuht viis meid sinna, kus teekonda alustasime kolmekesi. Jajaja. Nägime, et tuttav ameeriklanna tüütab inimesi oma murega. Hüüdsime teda. Üks mees soovitas meil trammiga kesklinnast veidi eemale sõita ja seal bussi oodata. Ei pidavat siis saama enam eksida. Jõudsime ühesuunalise tee bussipeatusesse ja suund oli ikka kesklinna poole, mitte meile vajalikus suunas. Asi oli juba koomiline. Kuskilt liitus meiega veel jooksev ja veidi paaniline valgevenelanna koos ukrainlannaga. Nad olid veendunud, et siia linna tuleb meil pikaks jääda ja öhtusööki sellel kalendripäeval enam ei saa. Tuli buss, suunaga kesklinna. Läksime peale, hakkasime bussijuhiga kõik rääkima. Ma kindlasti veel lisasin eestikeelseid lauseid, et asi oleks selgem. Aga siis vaatasime sõiduki sisse ja seal ei olnud mitte ühtegi vöörast nägu. Kõik meie seminari tüübid. Algas meeletu homeeriline naer ja teine eestlanna hüüdis mulle üle bussi, et see on õige buss ja kuskilt keerab vajalikule poolele. Läbisegi algas muljete vahetamaine, kuidas keegi bussile sai.
Nüüd möistate, miks ma Pariisi vallutasin jalgsi. Aga sellest juba hiljem.

Jätkub ...

Pran vol 1

Tegin see nädalavahetusel palju asju esimest korda. Käisin Prantsusmaal. See riik pole mu unistuste edetabelis kunagi kõrgel kohal olnud, kuid asjatult alahindasin kunagiste kuningate rikkust ja edevust. Alustuseks olin veidike aega (sellest veidikesest ajast, mis ma seal olin) Normandias. Vaatasime üle rannad, mis muutsid viimase suure sõja käiku. Rahvast oli paljudest erinevatest riikidest. Käitusid siis vastavalt või vastupidiselt stereoptüüpidele, mis rahvuste kohta eksisteerivad. Soomlane ja rootslane olid suhtlemismaniakid, valjuhäälselt ja kõiki viisid oma eluga kurssi. Isegi mina, kes hoidsin neist eemale, tean palju lapsi neil on ja kuidas riik motiveerib erinevaid elukutseid. Valgevene neiu sahmis bravuurselt ringi, suhtles familiaarselt kõigiga ja aeg-ajalt käis ja sosistas erinevatele inimestele midagi kõrva. Mulle näiteks soovitas keset loengut minna punkrit vaatama, pidavat seda väärt olema. Pikk ja ilus serblanna suitsetas kõik vabad hetked. Poolakas oli nii asjalik ja konkreetne, et austusest tema vastu ei julgenud ka samasse söögilauda temaga sattuda. Äkki solvan oma tühise silmavaate ja töntsi maitsemeelega teda. Ameerikast oli tõeline daam, selle sõna kõige paremas möttes. Ei rääkinud palju, et toppinud oma nina teiste asjadesse, samas, kui temaga suheldi, siis vastas soojalt. Ameerika vanahärra aga jäi keset loenguid magama, krooksus ja luristas, jõi alati kõik alkoholi otsa, mis lauale asetati (seetöttu sättisin söögi ajal ennast tema lauda, sest siis ei tundunud ma suurim joodik ruumis ja mis seal salata, mulle meeldivad naturalistlikud vanamehed). Iiri neiu oli vaoshoitud ja omaette hoidev. Kreeklanna kõikidest suurem ja vaikselt kuid tüütult pealetükkiv. Ning viimaseks teine eestlanna, kes rääkis puhtalt seitset keelt peale emakeele, omas kolme kõrgharidust ja tegi hulle asju ideest teoks. Arvan, et mina mängisin oma stereotüübi kõige paremini välja. Ei suhelnud, ei vaimustunud pisarateni, ei loonud elukestvaid sidemeid, ei laskunud smooltooki. Olin igal pool õigel ajal, ei esitanud ühtegi eri nõudmist ja vastasin lakooniliselt ja suhteliselt tõrjuvalt lähenemiskatsetele. Olin isegi liiga omaette, aga selline sõbralikkus ja ülesuhtlemine, mis algas vööraste inimestega juba esimesel hetkel kohtumispaigas on liig. Kolmkümmend ego, kes oli välja valitud sadade tahtjate seast (ma siiani imestan suu ammuli, mis minu trump oli. Eriti kui nägin ja kuulsin teisi kandideerijaid).
Märgiksin siiski, et jääb pikaks kripeldama kaks ütlemata jäänud hüvastit. Suhtlesin horvaatlannadega nende poliitikast, sõjast ja õppekavadest. Vähemalt läksime sööma koos ja lahkusime loengutelt koos ning ka väljasõidu kohalikku linnakesse tegime koos. Suures lahkumise saginas ei saanud nende kätt suruda ja seda oleks ma tahtnud teha. Äkki ei pidanud nad seda vajalikuks. Ma tundsin, et mulle oleks tarvis olnud see suhe viisakalt lõpetada. Jääb kripeldama.

Lugu jätkub...

"Ma armastan seda, kes mind armastab." Patrick Modiano "Silmapiir"

Prožektor

"Kui just tema praegune elu seda kustutanud ei olnud, nii nagu liialt ere prožektorivalgus paiskab varjusügavikku kõik, mis tema kiirtevihust välja jääb." Patrick Modiano "Unustuse kaugemast otsast"

Mul on hetkel käsil mitmeid projekte ja siis veel on aju välja töötanud uusi, mis tunduvad ka piisavalt ahvatlevad. Seega teha on. Igapäevases elus juhtub ka läbielamist väärivaid sündmusi. Tunnen, et pilk on suunatud tulevikku, kuid järjest rohkem suudan olla ka koha peal (olevikus). Ühel hommikul käis mul peas üks kõlks ja ma avastasin, et mul ei olegi vaja õnnelik olemiseks igasugustest häirijatest lahti saada. Pean hoopis laskma neid olla enda elust väljas pool, ilma ristumata. Minu asi on parandada ainult seda osa maailmast, mis minu omaga kohtub ja mis toob minust välja parima. Ma ei peagi laskuma sisututesse dialoogidesse ja õhtul voodis kahetsema teravaid lauseid nii füüsiliselt, et Une Mati kardab mulle läheneda. Mul on mitmeid väljakutsuvaid ja positiivseid projekte, mille peale möeldes juba käsi hakkab sügelema. Selle kõik võtangi oma prožektorivihku.

Avastasin, et mul on ikka üpris tihti piinlik veidrate asjade pärast. Minu tavapärane jooksurada läheb mööda surnuaiast. Ma ei karda surnuid, pigem ei meeldi mulle leinavad elavad. Jooksen mina rahulikult oma mugavustsoonis (inimeste juuresolekul ma ei pinguta, piinlik hakkab) kui inimesed väljuvad autost, mustas riietuses, ja kannavad pärgi ning lahtisi lilli. Seal ongi haudvaikus. Ja siis mina ähin ja puhin ja maandun eriti raskel plärtsatusel oma kannale. Proovin ennast küll vaos haoida ja lasta inimestel olla, aga üks matuseline mustas märkab mind. Olen ju hämaruse töttu endale erksa oranži tuulejope peale tömmanud ja helehallide pükste alt paistavad neoonkollased jooksukingad. Ühesõnaga ei sulandu seltskonda ja siis mind nagu ma ütlesin märgati. Ja teretati. See häälitsus, mis mina oma kõrist välja lasin (teretuseks), ei meenuta inimest. Pigem mingit isast looma pulmamängude ajal. Ma ju üritasin vähem hingeldada ja oma keha rohkem sirge hoida, et oleksin vaiksem. Teretamiseks, aga lasin keha lõdvaks ja hingamise valla ja sealt see krööks tuligi. Ja vat siis pingutasin küll, et kiiremini kaduda sündmusplatsilt. PIINLIK.

Peale mälumängu otsustasin üksi ujuma minna. Lihtsalt ennast tühjaks rahmida. Mälumängul polnud rahmimisega midagi pistmist. Pigem panin ajajoonel sündmused paika. Kuna olin üksi, siis otsustasin kiirusele rõhku panna. Kroolisin (oma vigast kroolistiili) kolmkümmend minutit ehk ühe kilomeetri ja mõtlesin veel viis minutit lihtsalt vees võimelda. Mu kõrval rajal oli üks täiusliku kehaga noor mees. Ta aeles vees oleva pulga otsas, iga lihast töötas läbi. Kuna keegi mind korrale ei kutsunud, siis loomulikult jätsin oma tegevuse katki ja vaatasin (lausa jöllitasin) oma naabrit. Ta muidugi nägi seda. Ta jätkas oma tegevust. Ma märkasin, et mind märgati ja hakkas ikka hirmus häbi. Läksin suure plärtsatuse saatel veel mönda ringi ujuma, samal ajal mötlesin kuidas mees on vaeva näinud ja tööd teinud samal ajal kui mina kodus ja tööl küpsist suust sisse ajan, tema vormib reeglipäraselt oma keha, et ise õnnelik olla ja teiste silmadele pai teha. Järgmine mõte oli otse kui pörgust saadetud. Sellel konkreetsel noorel mehel võib ikka valus vaadata olla hukka läinud kehasid. Tema säästmiseks otsustasin mitte enne teda veest välja minna. Aga ta võimles ja mina muutkui ujusin. Vähemalt ei ajanud süsivesikuid suust sisse. Selili, koera, kombaini, liblikat ... või mida iganes. Jahe hakkas. Tema võimles. Nelikümmend minutit üle oma plaani olin vees sulberdanud. Muidugi tema ka. Ja siis tuli mulle teine piinlik möte pähe. Äkki ta mötles, et ma tema pärast teen oma esinemiskava. Tahan ka muljet avaldada (sellise vigase ujumisoskusega). Virgumise hetkel lootsin küll uppumise peale. Kiirelt veest välja ja sauna poole. Loomulikult mõned libisemised ja nendega seotud kohatud käteliikumised. PIINLIK.

See on valgusvihus.