Prožektor

"Kui just tema praegune elu seda kustutanud ei olnud, nii nagu liialt ere prožektorivalgus paiskab varjusügavikku kõik, mis tema kiirtevihust välja jääb." Patrick Modiano "Unustuse kaugemast otsast"

Mul on hetkel käsil mitmeid projekte ja siis veel on aju välja töötanud uusi, mis tunduvad ka piisavalt ahvatlevad. Seega teha on. Igapäevases elus juhtub ka läbielamist väärivaid sündmusi. Tunnen, et pilk on suunatud tulevikku, kuid järjest rohkem suudan olla ka koha peal (olevikus). Ühel hommikul käis mul peas üks kõlks ja ma avastasin, et mul ei olegi vaja õnnelik olemiseks igasugustest häirijatest lahti saada. Pean hoopis laskma neid olla enda elust väljas pool, ilma ristumata. Minu asi on parandada ainult seda osa maailmast, mis minu omaga kohtub ja mis toob minust välja parima. Ma ei peagi laskuma sisututesse dialoogidesse ja õhtul voodis kahetsema teravaid lauseid nii füüsiliselt, et Une Mati kardab mulle läheneda. Mul on mitmeid väljakutsuvaid ja positiivseid projekte, mille peale möeldes juba käsi hakkab sügelema. Selle kõik võtangi oma prožektorivihku.

Avastasin, et mul on ikka üpris tihti piinlik veidrate asjade pärast. Minu tavapärane jooksurada läheb mööda surnuaiast. Ma ei karda surnuid, pigem ei meeldi mulle leinavad elavad. Jooksen mina rahulikult oma mugavustsoonis (inimeste juuresolekul ma ei pinguta, piinlik hakkab) kui inimesed väljuvad autost, mustas riietuses, ja kannavad pärgi ning lahtisi lilli. Seal ongi haudvaikus. Ja siis mina ähin ja puhin ja maandun eriti raskel plärtsatusel oma kannale. Proovin ennast küll vaos haoida ja lasta inimestel olla, aga üks matuseline mustas märkab mind. Olen ju hämaruse töttu endale erksa oranži tuulejope peale tömmanud ja helehallide pükste alt paistavad neoonkollased jooksukingad. Ühesõnaga ei sulandu seltskonda ja siis mind nagu ma ütlesin märgati. Ja teretati. See häälitsus, mis mina oma kõrist välja lasin (teretuseks), ei meenuta inimest. Pigem mingit isast looma pulmamängude ajal. Ma ju üritasin vähem hingeldada ja oma keha rohkem sirge hoida, et oleksin vaiksem. Teretamiseks, aga lasin keha lõdvaks ja hingamise valla ja sealt see krööks tuligi. Ja vat siis pingutasin küll, et kiiremini kaduda sündmusplatsilt. PIINLIK.

Peale mälumängu otsustasin üksi ujuma minna. Lihtsalt ennast tühjaks rahmida. Mälumängul polnud rahmimisega midagi pistmist. Pigem panin ajajoonel sündmused paika. Kuna olin üksi, siis otsustasin kiirusele rõhku panna. Kroolisin (oma vigast kroolistiili) kolmkümmend minutit ehk ühe kilomeetri ja mõtlesin veel viis minutit lihtsalt vees võimelda. Mu kõrval rajal oli üks täiusliku kehaga noor mees. Ta aeles vees oleva pulga otsas, iga lihast töötas läbi. Kuna keegi mind korrale ei kutsunud, siis loomulikult jätsin oma tegevuse katki ja vaatasin (lausa jöllitasin) oma naabrit. Ta muidugi nägi seda. Ta jätkas oma tegevust. Ma märkasin, et mind märgati ja hakkas ikka hirmus häbi. Läksin suure plärtsatuse saatel veel mönda ringi ujuma, samal ajal mötlesin kuidas mees on vaeva näinud ja tööd teinud samal ajal kui mina kodus ja tööl küpsist suust sisse ajan, tema vormib reeglipäraselt oma keha, et ise õnnelik olla ja teiste silmadele pai teha. Järgmine mõte oli otse kui pörgust saadetud. Sellel konkreetsel noorel mehel võib ikka valus vaadata olla hukka läinud kehasid. Tema säästmiseks otsustasin mitte enne teda veest välja minna. Aga ta võimles ja mina muutkui ujusin. Vähemalt ei ajanud süsivesikuid suust sisse. Selili, koera, kombaini, liblikat ... või mida iganes. Jahe hakkas. Tema võimles. Nelikümmend minutit üle oma plaani olin vees sulberdanud. Muidugi tema ka. Ja siis tuli mulle teine piinlik möte pähe. Äkki ta mötles, et ma tema pärast teen oma esinemiskava. Tahan ka muljet avaldada (sellise vigase ujumisoskusega). Virgumise hetkel lootsin küll uppumise peale. Kiirelt veest välja ja sauna poole. Loomulikult mõned libisemised ja nendega seotud kohatud käteliikumised. PIINLIK.

See on valgusvihus.