Spiraal

Meie korterelamu hakkab vist varsti valmis saama. Käisin vaatasin oma keldri üle. Moosid ja tabalukk on kadunud ja palju-palju ehitusprahti on asemele tulnud. Võtsin toast kühvli ja harja ning asusin teiste jäätmeid koristama. Paari sekundi pärast oli selline tolm keldris, et ma ei näinud isegi elektripirni kuma laes. Kui sai juba alustatud, siis pole viisakas pooleli jätta, seega pühkisin pörandat tunde järgi. Sain suure kilekoti jagu ebamäärast ollust. Vabamesin sellest. Viisin uued hoidised sisse ja lukustasin tuttuue tabaga ukse. Sellega peaks nüüd kelder korras olema. Jääb veel oodata mehi vannituppa ja eluruumidesse. Tegelikult mu kannatus katkes. Kuus kuud pole oma väikest lallut saanud vaiba peale panna, seega magamistuppa asetasin kaltsuvaiba maha ja istusin tükk aega lihtsalt tühjalt selle peal. Oli hea tunne küll. Siis töusin püsti ja imiteerisin vaibal jooksmist. Lihtsalt. Ei pidanudki loogiline olema.

Lugesin Jevgeni Vodolazkini "Lavr" raamatut. Tagakaanelt sain teada, et lugu on 15. sajandi külaravitsejast ja müstiline. Üks müstilisemaid kohti oli lk 62, kus siis keskajal metsas kõndides ... "Lume alt roomas välja kõiksugu metsasodi: mullused lehed, värvi kaotanud riideräbalad ja tuhmunud plastpudelid." Ega muud ma sellele romaanile ette ei heida. Haaras mu täiesti endasse. Huvitav elufilosoofia sobib ka tänapäeva maailma. Inimeste vahelised dialoogid olid väga sisukad. Peategelase valikud ei tekitanud minus kordagi küsimusi. Kõik oli nii inimlik ja loogiline, samas nii müstiline ja usuga seotud.

"Geomeetria huvilisena kõrvutan ma aja liikumist spiraaliga. See on kordumine, kuid mingil uuel, kõrgemal tasemel. Või, kui soovid, siis uue kogemine, kuid mitte puhtalt lehelt. Koos mälestusega varem kogetust."