Sügisel on endiselt armumise lõhn. Ma ei tea, kas see tuleb lapsepõlvest, kui sai värviliste lehtede sahistamise saatel pargis ringi jalutatud või siis jahedal poolööl pusa väel õues lödisedes jutustatud. Tuppa ei raatsinud minna. Või olen suvel nii palju vitamiine akumuleerinud, et nüüd on vaja seda vabaks hakata laskma. Tahaks igast uuest asjast kinni haarata, inimesi üllatada. Ei lase ennast segada köördis pilkudest. Lihtsalt tunda seda nooruse rahutust. Meenutab aega, kus sain endale uue pusa ja ema ütles, et sellega hakkan koolis käima. Seega ootasin ja ootasin, millal see kool algab. Mul nii palju anda ja ei taha enam oodata, millal ja kellele.
Muidugi mu erinevate toitude talumatus on ajas hullemaks läinud. Kõht valutab (nüüd ma nagu Ristikivi halan tervise üle) ja ülakeha on imelikult kärnas. Kahjuks on teismelise iga nii kaugel, et sellega oma vinnilist, mädanevat keha ei põhjenda. Võib-olla tahakski.
Täna käitusin nagu sõge teismeline. Tahtsin üllatada inimest. Aga päeva lõpus avastasin, et mind ikkagi huvitas, kas ta sidus minu ja üllatuse kokku. Tahtsin nagu mingisugustki tagasisidet. Nüüd ma ei tea kas üllatutigi. Oleks ikka täiskasvanulikult läinud ja öelnud, et tegin Sinu jaoks selle asja. Eks ta ole.
Enda tarvis vist pean arsti juurde minema ja vaatama, millised toidud veel menüüst tuleb välja jätta, sest elukvaliteet natuke kannatab kui aeg-ajalt laskun keset lauset kägarasse kui kuulist tabatud.
Minu parim unenägu. Istun oma ema-isa kodus söögilaua taga enda põlisel kohal. Vastas suitsetab isa Rumbat (mida siis veel). Arutame kuidas leida tasakaalu enda tahtmiste ja reaalsuse vahel. Räägime aforismlikke lauseid. Need on erinevatest filmidest kokku sulanud meie dialoogiks. Ja lõpetuseks autofbluuu ütles: "Ära vali endale parimat meest, vali mees, kelle kõrval Sina oled parem naine." (Ma isegi vist tean ühte suht sisutut filmi, kust selline lause mu ajju jõudis). Arutlus jätkus.
Kui ma ärkasin, siis ma sain asjast aru. Ma leidsin enda jaoks vastuse, mida olin otsinud kaua. Mitte enda pärast, ikka isa pärast.
Käisin ooperis. Viimati külastasin sama maja ilmselt 15 aastat tagasi. Kõik oli nii nagu ma mäletasin. Vist. Ja "Faust" polnud üldse hull. Loomulikult meeldis mulle kõige rohkem kurat ja kõige vähem naiste aariad. Aga siiski mu üllatus oli suur, sest ma ei igavlenud ega teinud nägu, et naudin kultuuri, vaid ma täesti tegin seda. Viimast lauset üle setetades ma nautisin kultuuri, ei igavlenud. Minu ülikooliaegne ooperielamus oli ikka poole mornim. Nagu paljude muude asjadega .... ei mingit üldistust. Igale asjale tuleb läheneda individuaalselt. Varsti jälle ... nii umbes paari aasta pärast.
Tegelikult mulle ikka meeldib tagasiside.
No comments:
Post a Comment