Järjest ilusamaks läheb. Tundub, et naeratamine toob naeratusi. Olen täiega armunud. Mitte sellisel skandaalsel füüsilisel moel, vaid kuidagi midagi peas heliseb ja helgib. Võib olla ka rinna sees. Aga kui nüüd järele möelda, siis on tegemist pelgalt füüsilisega. Kuidas ikka seletada 21 kilomeetrit jooksu. ...
Arvestades mu võitlust raua ja vähese treenitusega, tundus, et see aasta jääb maraton jooksmata. Õnneks on olemas poole lühem maa ja sellega peaks põdurast peast ja jalutades ka hakkama saama. Sellise suhtumise võtsin ja asusin rajale. Ikka üksi ja omas tempos. Nii nagu mul see pull käib. Üheksandal kilomeetril olin 2.20 tempos. Ausõna, see rahuldas mind ja oma uue treeningkava alguseks sobis ideaalselt (järgmine aasta paljaste päkkadega?). Sellel hetkel tundus, et ei aja iiveldama, pulss on minu kohta pigem madal ja jalad tõusevad maast ikka üle paari sentimeetri õhku. Ühesõnaga - mõtlesin 2.15 peale ja tõstsin tempot. Must möödus üks oranžis pluuses mees, kelle tempot hakkasin kopeerima. Esialgu, seni kuni oma rütmi kätte saan ja siis üksi edasi sörgin. Kümnenda kilomeetri lõpuks oli mees mind märganud. Muide tema oli teisel ringil (jooksis ikka tugevate distantsi). Joogipunktis fikseerisin kella ja tegin järeldused, et samuti edasi on sobiv. Mees juba ootas mind. Ja seal me siis jooksime järjest kiirenevas tempos. Pulss hakkas juba jumpsima, proovisin ennast natuke mehe ja vööraste inimeste selja taha peita ja vaikselt hoogu maha võtta, aga oh ei. Sealt ta juba keeras pead ja vaatas mulle otsa ja hüüdis: "Kamaan, kamaan!" Jänesehaakidega põikasin ta kõrvale ja kannatasin edasi. Kaheksateistkümnendaks kilomeetriks sain aru, et aeg tuleb juba alla 2.10 (ma ei jookse kunagi teist poolt kiiremini kui esimest, aga nüüd hakkas vahe juba 10 minuti suuruseks paisuma). Mõtlesin, et tegelikult mul pole seda vaja, et ennast tühjaks pigistan. Aga väike kosutus joogipunktis, kui juba oranž mees mulle rahva vahelt lehvitas. Nii me siis koos munakividele keerasime. Vaatasime otsa ja naeratasime ning lidusime juba kiireima kilomeetri ajaga Kaarli kiriku juurde. Ja siis spurt (waf?) Sellest tsirkusest ei kavatsenud küll osa võtta. Need kümme sekundit, mis viimase 400 meetri pealt võidame, ei ole küünlaid väärt. Pole ju koha peale võistlus. Pulss oli juba minulikule tasemele jõudnud. Naeratasin mehele ja lisasin: "Go". "No, no, no ... you too". Ja seda ütleb mees, kes lõpetab maratoni ja mina jonnin poolmaratoni pealt. Võtsin siis oma rasked koivad jalge alt välja ja asusin suruma. See võis koomiline olla. Vere maitse tuli suhu, aga teadsin, et kui hakkan aeglustuma, siis ta aeglustub ka ja seda ma oma hingele ei soovinud võtta. Seega finišikoridori jõudes tuli välja, et nüüd tuleb need viimased viiskümmend meetrit veel võidu teha mehega, kes mind on praktiliselt tühjaks jooksutanud. Rahvale nalja või nii. Mis tal viga, ta ju vööramaalane, mul ikka mõni tuttav publiku seas. Pärast iroonilised küsimused, et kas soovisin lõpuga kaotatud aega tagasi teha vms.
Lõpp. Hingasin paar korda hüsteeriliselt ja kõik muutus normaalseks. Noormees (nüüd oli aega kaeda) tänas mind kui oma tempomeistrit (waf?). Siis soovis ta teada, mis aja ma välja jooksin ja läks oma teed. Ma va tohlakas ei mõistnud midagi ütelda ega küsida. Vaatasin talle oma nõutute ja päikesest punaste silmadega otsa ja saatsin nüüd juba tuttavat selga kuni rahvamassi sulandumiseni. Ja olingi nii armunud sellesse lätlasesse? itaallasesse? ungarlasse? (noh vaatasin aegu ja nuputasin). Oma kehva vormi pealt tegin tänu talle hea joosku (ise olen rahul), ei andnud alla, sest oli vööra ees häbi ja nagu välja tuli ka kohustus. Ja olengi armunud sellesse olukorda. Ma saan aru inimesest, kes ütles, et tal on tunne, et jooksmine teeb temast parema inimese. Selles valguses ma näen, et ühel päeval on mul poolmaratoni aeg 2.00 (ma tean, et kõik kiired inimesed itsitavad nüüd pihku, aga ma ikka naeratan).
Selline kannatamine tasub ennast ära.
No comments:
Post a Comment