Kuidagi on nii, et asjad ja sündmused liiguvad kutsutu suunas. Eelmisel aastal sain ühe vana mehe pööningult 1896. aasta Nikolai II portree, samaaegses raamis. Lasin puurida tööl seina augu, riputasin pildi ja sealt see viimne tsaar mind vaatab. Seetöttu ostsin ka endale Henri Troyati raamatu "Nikola II". Mitte ainult. Selle kirjaniku elulugude kirjutamislaad mulle sobib. Olen mitmed kuulsad Venemaal elanud inimesed tema kaudu endale tuttavaks teinud.
Inimlikus plaanis mulle Nikolai meeldis. Otsustusvõimet oleks võinud rohkem olla. Loomulikult ei istunud mulle tema pödur võimuhimuline naine. Samas ta armastas oma meest ja lapsi. Ja ma ju tean, millesse inimesed hakkavad uskuma, kui lootust enam pole. Ja kui tegemist on oma lapsega.
Aga ühe mu sõbra naine tuli välja avaldusega, et mulle nagunii ei meeldi naised :) Ju siis nii on. Seega ma ei juurdlegi tsarinna üle enam.
Teise elamuse sain Andre Tamme "Lapsepõlvekülast". Jutt naiivselt helge. Kõik on roosamanna. Kõik on head psühhologiseerimata tegelased. Dialoogid olid nõrgim koht. Nad olid pärit nagu mõnest üleeelmise sajandi didaktilisest lasteraamatust. Muidugi meeldis mulle, et minu vanaemast ja isast oli kenasti kirjutatud. Neist ei saakski ebakenasti kirjutada. Selleks peaks inimestel olema ulme hea fantaasia.
"Hästi tore pere on Põllu talu vanal perenaisel ja tema ise on üks kuldne hing, auks ja uhkuseks kogu külale."
"Jah, üks mõnus ja abivalmis mees on see meie naabrite veoautoga väimees."
Ma ise mäletan vahemaid ja inimesi natuke teisit, aga ma olin väiksem ka (nagu mainitud on mitmel korral). :) Tegelikult see raamat pani mind naeratama.
Käisin täna teatris ja selle asemel, et nautida etendust, hakkasin mõtlema näitleja isikliku traagiliste juhtumite peale. Kruttisin ennast ikka nii üles, et naerukohtadel julgesin kõvemini nuuksatada, et mitte päris ära lämbuda. Etenduse lugu rääkis mehest, kes tellis enadale palgamörvari. Aga laheda tooni andsid eelarvamused, mis inimestel on erinevate rahvustega seoses. Üks tegelane ütles toredasti: "Mind ei huvita Su riigi invaliidistunud ajalugu." Ja tegelikult nii ongi.
Käisin seenel, ronisin Roostal, ...., sain valusa õppetunni (mille üle hetkel on väga hea meel. Kummaline küll, aga tänu sellele toimus nagu vabanemine. Ebaõnnestumise töttu sain painest lahti. Imelik, aga ma naeratan, kui sellele mõtlen). Olen näinud ilusat uut kodanikku. Olen saanud kutse teiste suurest röömust osa saama. (Kaks viimast mõtet panevad mind ka naeratama).
Naerata ometi.
No comments:
Post a Comment