Toss

Istun omal voodil. Käes sahtli esipaneel ja põrand koitanud villaseid sokke täis. Hunnik on hall ja kahvatu, möni üksik eredam triip seas. Aga kui palju värvilisi mälestusi, nu ei saa ühtegi hõredikku ära visata, sest viimne kui üks sokk on vanaema kätetöö. Toksin varbaga jalavarje ja mötlen, et kui kuskil sulgeb uks, siis peaks kuskil mujal avanema uus. Nii pidvat olema. Eks ma siis usun sellesse ja lasen asjadel kulgeda. Samas seda teist ust ei tahaks pauguga lajatada.

Lõke

Istun mere ääres. Tuul vuhiseb ja lained teevad neile kohast häätl. Lõkkelt lendab sädemeid. Proovin möelda neist kujundeid. Enamasti tulevad meelde konkreetsed asjad: loomad, masinad, aga sekka juhtub ka abstraktseid elemente. Mõni sädemete kogu meenutab usaldust, nad on üksteisest nii kaugel, kuid liiguvad kuni hajumiseni sünkroonis. Teine jälle kohusetunnet, lendab sirgjoones tähtede poole, ilma vigureid tegemata ja eriti ei lase ka tuulel ennast möjutada. Teeb oma asja. Sätin varbad teki sisse ja keeran ennast täiesti külili. On mönus ja ebamugav korraga.

Tegelikult on ju sügis ja normaalsed inimesed ei ole mere ääres, ei tee löket, vaid istuvad kodus ja joovad teed või rühivad spordisaalis viimati söödud kommi maha. Mina aga proovin selgust saada selles virr-varris, mille suve jooksul oma pähe tekitasin. Tegelikult vist oli liiga hea suvi, sest probleem võib ju peituda selles, et ei suuda harjuda tavalise sügisega.

Meri teeb täiesti õiget häält. Täpselt sellist nagu ta Hiiumaal ja ka Lätimaal teeb. Ta lihtsalt teeb seda häält.  Kui on olemas telekanal, mis näitab pidevalt lõkketuld, miks siis ei võiks olla raadiot, kus vesi pahiseb, vuliseb, kahiseb ja muliseb? Ma kuulaks seda.

Eemlalt kostab inimese liikumist. Kergeid vandesõnasid ja lohisevaid samme. Kas töesti suvel krudiseb liiv teisiti kui sügisel? Aga ma ei mäleta, et oleksin kunagi kuulnud midagi sellist. Järelikult pole ma kuulanud. Äkki käib säuh ja pragin ning lõkkest lendab taeva poole kari roosasid elevante ja jäneseid. Kusjuures elevandid on kordades kiiremad üles lendamisel.

Noormees: "Ma arvan, et kui vanakas otsas, siis läheme minema. Ma ei hakka rohkem oksi vedama." Ma arvan, et võin ise seda teha, aga ilmselt mitte piisava innukusega, sest arutlusse asja ei võetud ning tegudeni ei jõutud ammugi.

Võtsin paar lonksu pudelist ja ulatasin teki teise otsa noormehele: "Ära külmeta!"
"Jah, hakkame parem kohe minema."
"Sa siis ei taha jääda, tule mu teki alla."
"Tegelikult ei ole ennast siin mötet mugavalt sisse seada, nagunii kaua me sellele olukorrale vastu ei pea. Kustutame parem lõkke, joome pudeli põhjani ja hakkame minema."
"Las lõke jääb. Ega siin ju midagi pölema ei sütti. Kõikjal ainult tühi liiv. Ma tahan minnes näha lõkkekuma nii kaua kui võimalik."

Ei taha katki minna

Ma arvasin, et ma olen tugevam. Ma arvasin, et mina võtan asju möistusega. Arvasin, et suudan piiri tömmata päris maailma ja ajutise seikluse vahel. Ma arvasin, et mind on nii mitu korda katki tehtud, et ma lihtsalt enam ei purune. Aga tegelikult ... Ma ei tea, kust peaks alustama, et selle haavandi pikkuse ja ulatuse paika saada. Et aru saada, milline ots teeb rohkem haiget ja kust kohast ma juba tugevnema hakkan. Kuhu peksab emotsioon rohkem sisse ja kus mõistus korrigeerib.

Kunagi ammu ma olin öelnud inimesele rohkem, kui ma seda tavaliselt teen. Olin lasknud teda piiluda oma salajastesse möttekambritesse ja arvasin, et tekkis kahepoolne suhe. Sain kuulda sõnu, mis tõstsid mu enesekindlust ja lasin teele fraase, mis võrdub enda riietest paljaks koorimisega. Siis aga tuli välja, et tema ellu pole sellist suhet vaja, mina aga korjaku oma uhkus ja avatud meel kokku ning toppigu kuskile. Ai, kui haige mu hing oli. Väga. Ja toppida polnud neid kilde kuskile.

Loomulikult ei vandunud ma kõikide pühakute nimel, et seda teed ei käi ma enam kunagi. Aga samal ajal, kui proovisin aru saada, millest olin ilma jäänud, mida kaotanud ja kas kogu loost on ka midagi õppida, ei saanudki mitte ühtegi uut suhet mu ellu tulla. Ei saanud ka ühtegi vana ellu ärgata ega olemasolevad areneda. Tegelikult tähendab see seda, et ma ei saanud luua oma ellu uusi mälestusi. Oli kulgemine, oli analüüs, aga kaasa polnud midagi võtta.

Tuli leppimine. Tuli päris maailm. Tahtsin liikuda ja adrenaliini. Selleks on vaja häid inimesi. Usalusväärseid ja turvalisi. Häid. Meeled avanesid. Seiklused jooksid mööda puid ja kontserte, mööda sporti ja tööd. Ilu haaras mind looduses ja inimeste silmades. Olin nii ametis elamisega, kui see jälle juhtus. Oli sattunud mu teele inimene, kelle seltskonnas avastasin, et endale hoian vähem kui välja annan. Kus ma leian välise bravuuri taga just selle, millele tahan panustada. Hakkasin rohkem ütlema ja vähem mötlema. Lasin ennast vabaks. Olin nõus minema maailma lõppu (kuni esmaspäeval jälle tööle minna vaja). Ja siis mulle tuli äkki koputus möistuselt. Töi karja argumente, üks loogilisem kui teine, iga töend teisest klaarim, ... aga minu emotsioon. Minu vajadus olla lihtsalt lauale laotatud alateadvus. Ürgnaine. Ma ei taha katki minna. Enam ei taha. Äkki on ka teisel osapoolel seda avatust vaja. Ma ei räägi hingesugulasest, ma räägin kahest meelest, mis sobivad nagu pusletükid. Ma tahan olla kellegi pusletükk. Praegu ma tean ka kelle oma. Aga sarnaneb liialt eelmise looga ...

Kas on nii, et inimene saab seda, mis on ära teeninud, kasvõi korraks? Või on mu kord läbi?

Kas mu isa oli oma elu jooksul korragi pealaest jalatallani õnnelik?