Lõke

Istun mere ääres. Tuul vuhiseb ja lained teevad neile kohast häätl. Lõkkelt lendab sädemeid. Proovin möelda neist kujundeid. Enamasti tulevad meelde konkreetsed asjad: loomad, masinad, aga sekka juhtub ka abstraktseid elemente. Mõni sädemete kogu meenutab usaldust, nad on üksteisest nii kaugel, kuid liiguvad kuni hajumiseni sünkroonis. Teine jälle kohusetunnet, lendab sirgjoones tähtede poole, ilma vigureid tegemata ja eriti ei lase ka tuulel ennast möjutada. Teeb oma asja. Sätin varbad teki sisse ja keeran ennast täiesti külili. On mönus ja ebamugav korraga.

Tegelikult on ju sügis ja normaalsed inimesed ei ole mere ääres, ei tee löket, vaid istuvad kodus ja joovad teed või rühivad spordisaalis viimati söödud kommi maha. Mina aga proovin selgust saada selles virr-varris, mille suve jooksul oma pähe tekitasin. Tegelikult vist oli liiga hea suvi, sest probleem võib ju peituda selles, et ei suuda harjuda tavalise sügisega.

Meri teeb täiesti õiget häält. Täpselt sellist nagu ta Hiiumaal ja ka Lätimaal teeb. Ta lihtsalt teeb seda häält.  Kui on olemas telekanal, mis näitab pidevalt lõkketuld, miks siis ei võiks olla raadiot, kus vesi pahiseb, vuliseb, kahiseb ja muliseb? Ma kuulaks seda.

Eemlalt kostab inimese liikumist. Kergeid vandesõnasid ja lohisevaid samme. Kas töesti suvel krudiseb liiv teisiti kui sügisel? Aga ma ei mäleta, et oleksin kunagi kuulnud midagi sellist. Järelikult pole ma kuulanud. Äkki käib säuh ja pragin ning lõkkest lendab taeva poole kari roosasid elevante ja jäneseid. Kusjuures elevandid on kordades kiiremad üles lendamisel.

Noormees: "Ma arvan, et kui vanakas otsas, siis läheme minema. Ma ei hakka rohkem oksi vedama." Ma arvan, et võin ise seda teha, aga ilmselt mitte piisava innukusega, sest arutlusse asja ei võetud ning tegudeni ei jõutud ammugi.

Võtsin paar lonksu pudelist ja ulatasin teki teise otsa noormehele: "Ära külmeta!"
"Jah, hakkame parem kohe minema."
"Sa siis ei taha jääda, tule mu teki alla."
"Tegelikult ei ole ennast siin mötet mugavalt sisse seada, nagunii kaua me sellele olukorrale vastu ei pea. Kustutame parem lõkke, joome pudeli põhjani ja hakkame minema."
"Las lõke jääb. Ega siin ju midagi pölema ei sütti. Kõikjal ainult tühi liiv. Ma tahan minnes näha lõkkekuma nii kaua kui võimalik."