Ma arvasin, et ma olen tugevam. Ma arvasin, et mina võtan asju möistusega. Arvasin, et suudan piiri tömmata päris maailma ja ajutise seikluse vahel. Ma arvasin, et mind on nii mitu korda katki tehtud, et ma lihtsalt enam ei purune. Aga tegelikult ... Ma ei tea, kust peaks alustama, et selle haavandi pikkuse ja ulatuse paika saada. Et aru saada, milline ots teeb rohkem haiget ja kust kohast ma juba tugevnema hakkan. Kuhu peksab emotsioon rohkem sisse ja kus mõistus korrigeerib.
Kunagi ammu ma olin öelnud inimesele rohkem, kui ma seda tavaliselt teen. Olin lasknud teda piiluda oma salajastesse möttekambritesse ja arvasin, et tekkis kahepoolne suhe. Sain kuulda sõnu, mis tõstsid mu enesekindlust ja lasin teele fraase, mis võrdub enda riietest paljaks koorimisega. Siis aga tuli välja, et tema ellu pole sellist suhet vaja, mina aga korjaku oma uhkus ja avatud meel kokku ning toppigu kuskile. Ai, kui haige mu hing oli. Väga. Ja toppida polnud neid kilde kuskile.
Loomulikult ei vandunud ma kõikide pühakute nimel, et seda teed ei käi ma enam kunagi. Aga samal ajal, kui proovisin aru saada, millest olin ilma jäänud, mida kaotanud ja kas kogu loost on ka midagi õppida, ei saanudki mitte ühtegi uut suhet mu ellu tulla. Ei saanud ka ühtegi vana ellu ärgata ega olemasolevad areneda. Tegelikult tähendab see seda, et ma ei saanud luua oma ellu uusi mälestusi. Oli kulgemine, oli analüüs, aga kaasa polnud midagi võtta.
Tuli leppimine. Tuli päris maailm. Tahtsin liikuda ja adrenaliini. Selleks on vaja häid inimesi. Usalusväärseid ja turvalisi. Häid. Meeled avanesid. Seiklused jooksid mööda puid ja kontserte, mööda sporti ja tööd. Ilu haaras mind looduses ja inimeste silmades. Olin nii ametis elamisega, kui see jälle juhtus. Oli sattunud mu teele inimene, kelle seltskonnas avastasin, et endale hoian vähem kui välja annan. Kus ma leian välise bravuuri taga just selle, millele tahan panustada. Hakkasin rohkem ütlema ja vähem mötlema. Lasin ennast vabaks. Olin nõus minema maailma lõppu (kuni esmaspäeval jälle tööle minna vaja). Ja siis mulle tuli äkki koputus möistuselt. Töi karja argumente, üks loogilisem kui teine, iga töend teisest klaarim, ... aga minu emotsioon. Minu vajadus olla lihtsalt lauale laotatud alateadvus. Ürgnaine. Ma ei taha katki minna. Enam ei taha. Äkki on ka teisel osapoolel seda avatust vaja. Ma ei räägi hingesugulasest, ma räägin kahest meelest, mis sobivad nagu pusletükid. Ma tahan olla kellegi pusletükk. Praegu ma tean ka kelle oma. Aga sarnaneb liialt eelmise looga ...
Kas on nii, et inimene saab seda, mis on ära teeninud, kasvõi korraks? Või on mu kord läbi?
Kas mu isa oli oma elu jooksul korragi pealaest jalatallani õnnelik?
No comments:
Post a Comment