Luuletus

Ühel hommikul avasin meilkasti ja leidsin sealt luuletuse, mille üks väike sõber oli teinud minust. Mitte romantilise, vaid realistliku, naiivse ja armsa nägemuse minust. Pisar tuli silma. Paljud inimesed ei saa öelda, et temale on lipp taevast alla toodud ja luuletusi kirjutatud, süledega lilli veetud. Ja kõige selle jaoks ei pea isegi ilus olema :) Piisab, et oled ise. Ehk siis ütlen välja: OLEN ISE. Kindlasti tähthetk 2013. aastast. ... Kokkuvõtet hakkan nädala pärast tegema.

Vahepeal tutvusin naabrite kangelasega lähemalt. See Soome teema mul Keenia kõrval kuidagi sellel aastal olnud lähedane. Lugesin Jonatan Clementsi "Mannerheim. President, sõdur, spioon". Hea ülevaade asjast, kõike oli tasakaalus, ei keskendutud liialt isiklikule elule ega antud edasi ka liiga detailseid lahingukirjeldusi.

Nägin raamatukogus, et hiljuti on Gustafist välja tulnud veel üks raamat, seega panen selle ka oma must read nimekirja. Kuigi see on ikka liiga pikaks juba veninud ja pidevalt tuleb uusi peale.

Lähen homme heategevusjooksule.

Teen midagi head endale ja teistele.

Ootus

Ootan jõule. Täiega. Vahepeal on mälumängule rõhku pandud. Sellest saab ikka suure naudingu ja ka eduelamuse. Ikka mõnus on tunne, et teadsin asju õigesti või et tuletasin asja õigesti ja veel see, et oled hiljuti "õigeid" teoseid lugenud.

Käisin eila üksi teatris. Lihtsalt kujunes selliselt välja. Vaatasin draamas William Shakespeare ainetel tehtud "Võlanõudjad". Oli täitsa tore tükk. Ikkagi klassika. Mulle meeldis, et juutidele oli ikka "päris" nina ette tehtud ja see, et ajaloolisi tõekspidamisi sai meenutatud.

Igatahes asju on toimunud ja juhtunud, aga see töötempo ei lase kaua muljetada ega emotsioneerida. Tahtsin lihtsalt kirja panna, et peale töö onlen elanud ka teist elu. Endal hea meenutada hiljem.

Päkapikud ruulivad.

Harjumus

Kujutage ette inimest, kes iga pisikese välise muutuja peale ärritub, kes võtab südamesse, kui tehakse "heatahtlik" nali, kes vihastub selle peale, et midagi ei muutu paremuse poole ja kuskilt kostis vale muusikat. Kujutage ette inimest, kes reageerib ükskõikselt, kui pesumasin järjekordselt lakkab töötamast, kui ta lemmiktass kildudeks pureneb, kui kerge hantel ta varbale kukub, kui lööb käe siniseks vastu sõbra kätt. Kujutage ette inimest, kes lepib pigem küünarnuki pideva valuga, kui läheb saama ühekordset süsti, mis leevendab ja ravib, kes pigem ütleb olulisele inimesele halvasti, kui hoiab suhet, kes jätab helistamata sõbra sünnipäeval, kuigi mäletab seda ja tegelikult meenub see kuupäev tunnis vähemalt korra. Kujutage ette inimest, kes karistab ennast millegi töttu, aga mille ... ??? Ma olen selle tropiga harjunud, kuid mida rohkem ma "teda" kasvatada püüan, seda rohkem hakkab ilm ja isegi teekatte märgistus närvidele käima. Mida rohkem lasminna meeleolu püüan süvendada, seda rohkem inimestele nähvamine saab hoogu. Loen ja harin, aga ei parane. Ei taha arsti. Ei usalda isegi kirurge, rääkimata emotsioonidega tegelevatest tohtritest.
 Võib-olla on mu kolleegil õigus, pole leinast üle saanud, pole sellega tegelenud. Aga kes talle sõnaõiguse või arstipaberid andis?

Lugesin hiljuti raamatut "Harjumuse jõud", autoriks Charles Duhigg. Esialgu mõtlesin, et oma uue unistuse töökohaga seotult tegelen sellega. Siis avastasin, et sobib ka enese abiks ja lõpuks mõtlesin, et kasvõi mõni mu praegusest miljonist ülemusest võiks seda lugeda. Seal ka infot organisatsioonikultuuri ja -harjumuste kohta. Aga ennekõike siiski tegi mu enda olemise kuidagi mõistetavamaks. Kuni hetkeni, mil hakkan ise enda vastu tööle. Siis proovin ennast jälle kokku võtta ja enda sõbraks hakata ... kuni järgmise korrani. Aga eks nii on lood ka alkohoolikute ja teiste harjumuste ohvritega.

Tegin endale selle raamatu kohta konspekti, aga arvan, et tulevikus, kui Ossi tühimikku siiski hakkab raamaturiiul täitma, siis ostan endale selle teose ja joonin tähtsamad kohad alla. Kuigi tean, et ajas võivad olulised asjad muutuda. Teen seda harilikuga.

Olen esimest korda elus kruntinud, krohvinud ja pahteldanud. Olen miljonditat korda inimesi solvanud, alusetult ärritunud. Olen liiga vähe aega veetnud heade sõpradega, kuid õnneks on seda aega ette tulnud. Ootan jõule, tundub, et aja maha võtmiseks parim võimalus. Äkki peaks usa-usku hakkama ja viharavile minema :) Äkki peaks harjutama optimismi (päästik, rutiinne tegevus, preemia).

"Sa oled alati nii tugev, kui sa olla tahad."

"Tahtejõud ei ole pelgalt oskus. See on nagu käe- ja jalalihas, mis väsib intensiivsemalt töötades ära, nii et teistele asjadele jagub vähem tahtejõudu."

"Kui inimesel on tunne, et tal pole mingit sõnaõigust, et ta lihtsalt järgib korraldusi, väsib ta tahtejõu lihas palju kiiremini ära."

"Uskumistahe on see, mis paneb uskuma muutusesse. Niisuguse usu peamiseks kujundajateks on harjumused."

Minu lugu

Toredaid asju juhtub. Ise peab panema ka asju juhtuma, siis juhtubki. Juhtumine on ka juhus, aga seda harvem. Tihedamini on ta aju ja liigeste koostöö. Võit mõtte ja muu laiskuse üle.
Tuleb otsuseid vastu võtta. Kasvõi selliseid, kas viitsin hakata suures hulgas pabereid määrima, et tõestada oma pädevusi ja sobivust. Natuke on aega mõelda. Äkki uuel aastal ka rohkem aega selliste tegevuste jaoks. Elame mõtleme, äkki aeg paneb mõistust pähe ja võtab ebakonstruktiivseid emotsioone vähemaks. Mulle on hakanud see meeldima, et ei pea enam teesklema, need inimesed, kes on antipaatsed, teavad seda ja ei trügigi enam suhtlema. Ma mitte ei ole juhuslikult kõrvale jäänud, ma lausa naudin seda. Mulle isegi meeldib olla Mongoolia. Minust ei sõltu midagi ja tehku teised, mis tahavad, mul ei lähegi miskit untsu. Ja ma ei pea selleks isegi pingutama mitte. Kuulsin kuskilt, et vaimuhaiged ja närvilised inimesed kasutavad tihedamini sõna MINA kui korras tüübid. Mis see siis nüüd siin ütleb. Hakkan edastama SINA sõnumeid. Aga see ei lähe nii väga kellelegi korda :) Mongoolia värk. Huvitav, kas seal mind oodatakse?

Suure elamuse sain teatrist. Kui kõik maailma inimesed olid Draamateatri suures saalis proua Ita Everit vaatamas, siis meie olime vähese publikuga väikeses saalis "Kraepelini variatsioonid" etendusel. Tsiteerides tänapäeva kirjandust: "Suurepärane, nutta sai ja naerda sai." Loomulikult olen subjektiivne ja armastaksin Lembit Ulfsakit igas asendis, aga selles rollis oli asi ikka väga väga väga isiklik. Haigus ja sellega toime tulek, mõlemalt poolelt (terve ja haige). Teema oli keeruline, kindlasti kontekstis, kes peab hoolitsema kelle eest, aga samas oli ka huumor sisse toodud, mis mõjus seda hüsteerilisemalt, et see lõppes järsku nagu noaga lõigatult ja kohe algas sünge teema. Juurte juurde jõudmine. Sümbolid haige jaoks. Ja lootusetus. Kuidas siis võtta sellest parim? Siiani ajab veel nutma ... vaataks korra veel ...

Ma nägin sellest etendusest und ka.

Jääb põgenemata

Mõtlesin, et põgenen Keeniasse. Teen endale mõned põhitöed selgeks ja lähen. Lugesin läbi Janika Tamme "Minu Keenia" ja Peeter Vihma "Kättpidi Keenias" ja sain aru, et mind ei oota sinna keegi. Isegi jooksma mitte (aga see vist oli ühest teisest raamatust). Muidugi ootaks, kui mul oleks raha kottide viisi. Tegelikult ka siis ei oodataks mind, vaid mu kotte.
Esimene raamat oli kuidagi naiselikult pehmelt masendav, ajas paaril korral lausa pillima ja elu tema ebaõigluse üle süüdistama; teine teos konkreetsem, kuid sisaldas häirivalt palju trükivigu ja keerukaid lauseid, mida pidi üle lugema. Ühesõnaga - seekord jään veel Eestisse, teen sporti, saan vigastusi (hiljuti küünarnukk), aga ma tean, et ei pea maksma igale ühele, et ellu jääda.

Siiski mägedesse ronimise himu tuli peale. Tegin endale isegi kokkuvötte ronimiskõlbulikest. Kui positiivselt mõelda ja treenida, küll mõttest ka asja saab.

Peeter Vihma: "Ainult juhtumise võimalus paneb kartma. Kui juba juhtub, siis tuleb tegutseda, siis pole kartmiseks aega."
"Kui sul on naabrid, siis sul on hea iseloom. Inimesed tahavad olla sinu juures."
"Milleks palgata endale juristi, kui sa võid osta kohtuniku."

Patrioot.

Absurd

Päriselt on ka elu mind kätte saanud. Heas mõttes. Arvan, et mul pole kuid olnud põhjust öelda, et mul pole midagi teha, ... igav on. Kuigi viimase fraasi kohta võiks teha vahemärkuse, et on ette tulnud ka kohustusi, mis pole just ääretult huvitavad, näiteks linade triikimine.

Olen oma sugulasrahvastega tegelenud rohkem kui kogu eelneva elu. Käisin teist korda elus Helsingis (koos eestlasega, kes käis esimest korda elus naabrite juures). Elamusi oli mitmeid. Loomulikult olümpiastaadion (need ehitised avaldavad alati muljet, isegi kui nad on kõik sarnased). Istudes pealtvaatajate istmel hakkas tööle silmateleviisor. Inimesed jooksid, hüppasid, kargasid. Proovisin ette kujutada 1952. aastal sportalaste riietust ja stiile. Aeg oli teine, aga eesmärgid samad. Tööd oli tehtud, kuigi meetod oli erinev.  ... Aeg surus peale ja seega liikusime oma esimese välismaise discgolfi rajani. Ole, kus oled, ikka näed tuttavaid. Kivisel, kettasööjal rajal, oli tuntud-teatud Ville, kelle käest küsisime teed ja nõu raja äbimise kohta. Saime endale ka uued tuttavad, kes mängisid koos meiega ja meie tasemel. Tore oli. Ronida sai. Aga mu ilus roheroosa (lemmikketta staatusesse tõusnud ketas) sai endale tugevaid haavandeid. Sõime kiirtoitu peatänava ääres ja saime emakeelse teeninduse osaliseks, tasuta kohvi ja kommi. Kusjuures, teenindaja polnud ei eestlane ega soomlane, lihtsalt keelte huviline. Laeval nautisime purjus leedukate karaooket ja sõime suures koguses ... lagritsat.
Paar päeva tagasi käisin kuulamas karjala rahvusmuusikat. Kaks bändi, üks Soome poolt ja teine Vene omalt. Viimane tegi päris instrumentidega nagu päris kohe. Mõned laulud olid vene keeles. Mõtlesin, et kas see läheb ka Rein Siku raamatu ühe peatüki alla, kus ta kirjeldas meie sugulasrahva vanadaami, kes laulis katjuuuusa laulu hõimurahva kokkutulekul. Ei tea. Esimesed esinejad tegid olulise osa juurde süntekaga. Aga üldiselt meeldisid mulle mõlemad esinejad oma puuduste ja hääde omadustega. Istuda ainult kaks tundi ei meeldinud. Mitte ükski tagumikule toetuv asend polnud mugav. Loomulikult oleksin võinud ju püsti tõusta ja õõtsuda nagu mõned õhtutähed, aga selleks olen ma liiga eestlane või liiga kaine või liiga vööras seltskonnas.

Sõitsin täna rongiga. Elu nagu absurditeatris. Naisterahvas minu selja taga helistas kõigile oma sugulastele ja tuttavatele ja rääkis valjuhäälselt, kuidas arstid avastasid, et tal on liiga kõrge veresuhkur (8,4). Peab vist hakkama endale gruppi taotlema. Ta ei kujutavat ette, mis ta elust edasi saab. Ise sõi samal ajal pakikese oravakese komme ära. Tean seda, sest ta viskas paberid prügikasti, mis asus minu ees ja meelde jäi seetõttu, et mu kõht oli nii tühi, et plaanisin neist paberitest veel viimast välja pigistada, aga selle jutu peale hakkasin oma veresuhkru pärast muretsema. Sellel hetkel oli ta kindlasti üleloomulikult madal.

Miks sõitsin rongiga? Käisin ennast täiendamas päälinnas. Seal vaevas mind ka üks absurdne küsimus. Ruumis oli toolide kohta vähe rahvast. Valisin taha nurka endale koha. Mu mõlemal küljel oli neli vaba tooli. Äkki tuli mu kõrvale täiesti vööras tädi. Ei jätnud ühtegi istet vahele, vaid tahtis kohe küünarnukitunnet tekitada. Ok, hakkasin vaikselt ta parfüümi ja sibelemisega harjuma. Kuigi kaalusin koha võrra edasi istumist, aga ei tahtnud ebaviisakas olla ega talle märku anda, et ta haiseks nagu (tegelikult ju mitte). Seega istusin peaaegu rahulikult. Siis hakkas ta ettekannet mulle kommenteerima. Tõrjusin temaga suhtlemist märkustega, et ma ei kuulnud, ma ei pannud tähele, ma ei tea. See ei mõjunud, tal polnudki mu heakskiitu vaja, sest varsti hakkas ta üle saali rääkima asjadest, millega ta rahul pole ja kummalisel kombel kasutas meie vormi kõnelemisel. Ma ei teadnud ega saanudki teada, kes need meie olid :) Kõige lõpuks oli tal hirmsati vaja osalemise kohta tõendit, mis asus kuidagi tema jaoks vales kohas ja ta tahtis minu kui tuttava toetust. Läksin WC-sse ja jäin sinna lukustatud ruumi pikalt ... kuni rongini (ja mul ei olnud kõhumuresid).

Daniel Glattauer "Kõik seitse lainet" - "Kes asub kätte maksma, see jääb pärast veel vaesemaks."

Viis aastat

Viis aastat suitsuvaba. Viis poolamaratoni. Üks päris maraton. Ja veel hunnikutega huvitavaid võistlusi ja põnevaid kilomeetreid. Järgmine hooaeg teen veel maratoni ja kavatsen vallutada mõne linna, kus varem pole jooksnud, oma raskete jalgadega. "... jooksmine on nagu tagurpidi purju joomine. Joomise puhul on enesetunne alguses suurepärane, aga siis hakkab hirmus halb. Jooksmise puhul on alguses hirmus halb, aga pärast lõpetamist on enesetunne suurepärane." Selle tarkuse lugesin Adharanand Finni raamatust "Jooksuga Keeniasse." Omalt poolt lisaksin, et mida pikemalt ja halvem jooksu ajal on, seda toredam on järelmäng.

Inspireeriv raamat. Perekond (mees, naine, kaks tütart ja üks poeg) jätab soovi (mehe soovi) nimel oma turvalise Inglismaa elu ja läheb Aafrikasse. Just see riski võtmine  ....... ...... ja samas ei pöörata sellele raamatus suurt tähelepanu, sest on ju loomulik, et kui miskit meeldib, siis räägi läbi ja haara härjal sarvist. Teine aspekt oli muidugi see, et teos on jooksmisest. Tugevatest (väga tugevatest, kõige tugevamatest jooksjatest) ja nende "saladusest". Ugali söömine, lapsepõlves paljajalu jooksmine, kasised elutingimused, jooksime kui väljapääs oma ühiskonnast, puhkuse osakaal, kõrgel jooksmine, keskendumine ... Iten.
Polnud varem mõelnud nendele elementidele. Olin küll näinud keenialasi võitmas kõikjal, aga nii suures ulatuses. Tõesõna, silmi avav. Loogiliselt kirjutatud ja tõlgitud ka, seega hetkel olen sada protsenti selle raamatu lummuses. Polegi oluline, kas tegelikult on see päris elu või hoopis raamatusse pandu, mis mind võlus.

"Asi pole selles, et tahan jõuda mingi kindla eesmärgini, ma lihtsalt ei taha ühel päeval minevikku meenutades kahetseda, et ma ei leidnud võimalust oma tegelikke võimeid proovile panna."

"Kui keenlane võidab medali või suure rahasumma, siis mõtleb ta teekonna peale, mis ta on läbinud ning mõistab ehk paremini kui meie, et ükski inimene ei saavuta ilma teise abi ja toetuseta midagi."

"Läbikukkumine tähendab eluteel vaid ühte tagasi astutud sammu."

"Ükski võistlus ei alga stardijoonelt" Haile Gebreselassie

"Tugevus ei tulene kehalisest võimekusest. See tuleneb allutamatust tahtejõust." Mahatma Gandhi

Jookseme veel ...

Läheb paremaks

Teater tuli jälle maale. Meile etendati Neil Simoni "Meie, mehed". Päris teatris on toolid mugavamad ja juba maikuust kontidesse trügiv väsimus poleks võib-olla igas kõõluses tunda andnud. Polnud nii naljaks, kui ma "Päiksepoiste" autorilt oleksin eeldanud. Lugu iseeneset ju nagu päris, näitlejad ka asjalikud. Elamus kesine. ... Võib-olla minu negativismi pärast. Laias plaanis mulle meeldis, et käisin seda tükki vaatamas. Sõin portsu komme ja võitlesin tooliga. Tõenäoliselt oli mu kaaslane veel suuremas raskuses istekohaga. Kahjuks see ei lohuta mind. Igatahes on olemas erinevaid mehi ja autori vaatenurgast tundub, et meestele ikka meeldib olla koos naistega. Samas on nad oma harjumuste, iseloomude käsutada. Ja isegi armastus ei suuda seda muuta.

Kuna hakkasin teatri peale mõtlema, siis üks vilkuv tuluke arvuti ekraanil andis märku, et Vanemuises tuleb uus lavastus. Reklaam mõjus selliselt, et võtsin Daniel Glattaueri" raamatu "Hea põhjatuule vastu" ja lugesin läbi. Tegelikult eriti ei saa aru, milline see etendus välja näeb. Tundub nagu väljakutse. Äkki saan selles suhtes valgustatud.
Raamat ise oli armastusest, moraalist, ihast, millegi puudumisest kõige olemasolu tasutal. Isegi tundsin seda pinget ja adrenaliini, mis e-kirjade kaudu suhtlus inimestele annab  ... ja mille võtab. Täielikuks pettumuseks oli koht, kus Emmi mees oma kirja teele saatis. Ma ei tea, aga see tõmbas päriselulisust maha ja andis märku, et tegemist siiski ilukirjandusega. Sinnani olin valmis uskuma, et see võib juhtuda igapäevaelus. Või, et ongi juhtunud :) Või, et ma tean :)

"Pealegi meelditakse iseendale siis veidi rohkem, kui meelditakse teistele."

"Ma olen juba selline inimene: lähtun kõige hullemast, et saaksin koguda endas vastupanujõudu, mille abil seda siis taluda, kui see tõepoolest reaalsuseks peaks saama."

Kõik on juhtunud ...

Natuke negatiivne kirjutis

Arvan, et olen hetkel kuidagi väga närviline ja üles keeratud. Suutsin rikkuda suhteid oma kossutrennis, loodan, et asi ei läinud katki lõplikult ja rahulikud mehed unustavad tuulde visatud sõnad ja andestavad ülevoolavatele naistele nende mõtteavaldused (kusjuures üks kuulus bänd läks ka kunagi laiali naiste pärast). Aga kurb on see, et tekkis kummastav vööristus ka noormehega, kes on minu jaoks ikkagi päris sõber. Oleme koos ja eraldi ühiseid kilomeetreid maha tallanud. Muidugi võib siin rääkida sellest, et tuleb arvestada paarisrakendiga. Ja solvad naist, solvad ka meest. Äkki annab aeg ...

Töötada kohas, kus enam ei arvestata inimese oskustega, on katsumus. Tunnen, et minu koolitamisse ja pädevuste tõstmisesse on investeeritud suurelt aega ja raha ja nüüd ei öelda mulle, et kukkusin läbi või astu ära, vaid pigem istu oma teadmistega ja aja oma pisikest rida (mida oleks saanud teha ka ilma arenemata). Ja pigem pole öeldudki, vaid teised teavad, on kuulnud, märkavad. Nujah, aga mind ei kutsuta enam arutelude juurde (kus varem struktuuri kohaselt käisin) ja see on paras märk. Äkki aeg annab ...

Avastasin, et lisaülesande juurest on ka mu nimi eemaldatud. Seda tööd tegin töökoha väliselt. Aga siis meenus mulle suhete rägastik. Milline ülemus on kelle sugulane, kes magab kellegagi, kellele ma ei meeldi millegi tõttu, mis pole suures osas minu enda isikuga kuidagi seotud jne. Eesti värk. Nii väike, et uut töökohta peaksin otsima teisest süsteemist, aga tahaks oma teadmisi, vilumusi, kogemusi kasutada ilusama Eesti nimel. Sugulus sakib ...

Peale kõike muud avastasin, et ma pole ka õige ugrimugri. Rein Sikk "Minu Ugrimugris" kirjeldab inimesi, kelle maailavaade ei sarnane minu omale. Ei ole kiindunud muusikasse ja pigem tatsaksin vene disco saatel, kui jauraksin regilaulu (kui ei peaks kumbagi valima, siis ei valiks ka). Mõistan pigem vene korravalvureid. Rahvariided? Ilmselt pole ma veel katki läinud.

Mind hoiatati, et autor on romantik, aga et nii suur romantik ...

Aeg annab, aeg võtab ...

Tahaks lennata ...

Keerulised ajad. Aga nalja saab. Päriselt juhtunud elu. Viiekümnendates meesterahvas käis avalikus raamatukogus pornot vaatamas. Hiljem oli põhiline mure, et naine teada ei saaks.
Meie tööd on hakatud tugevalt kontrollima. Alguses oli solvumine, aga siis jõudis minuni teadmine, et lihtsam on mööta aega ja kaugust ning kõrgust. Stiilipunktide jagamiseks pead juba spetsialist olema. Seega leppisin olukorraga.
Vahepeal olen jooksnud oma neljanda poolmaratoni Tallinnas. Sellst pole midagi rääkida, sest nüüd ma juba tean, et suudan sellist distantsi täielikult joostes läbida. Aga jooksmine teeb mind endiselt õnnelikuks. See on aeg, kus olen oma unistuste maailmas. Kuigi olen enda jaoks juba mugavusjooksu leidnud, kus ei pea eriti pingutama ja pulss lakke ei hüppa.
Mis veel?
Olen astunud mõned sammud, et oma teine suur unistus teoks teha. Esimene vasikas läks aia taha. Aga aeg annab ...

Roald Dahl "Sinu kord" oli raamat Teise maailmasõja lenduritest. Väikesed lood nende muredest ja röömudest. Sain oma teadmiste pagasisse mõned faktid (lennukid, millega lennati sõjas - Messerschmittid, Spitfire´id, Junkers 88-d, Focke-Wulfid jne). Sain üle elada lendurite surmahirmu ja kaotusvalu. Nende kahte maailma - reaalsus ja see, mis peas toimus. Mu meelest oli see emotsiooniraamat.

"Ma arvan, et põhjus, miks ma surra ei taha, on asjad, mille juhtumist ma loodan."

Kõik on uus septembrikuus

Sügis on alanud. Inimesed räägivad üksteisest mööda, reageerivad ebaadekvaatselt, kuid ausalt. Sõimati kaunitarist spetsialisti mendiks (aga ta ju kontrollis lihttöölisi).
Sügis on alanud. Hakkasin mõtlema, et milline inimene ma olla tahaksin. Ei soovinud analüüsida ennast hinnanguliste omadussõnadega, pigem saavutuste ja tagajärgede keeles. Nagu arvata oli, jooksin suurde ummikusse. Sain aru, et möödikud pean ise mõtlema, aga see sõltub jälle mu enesekriitikast. Ühesõnaga tahaksin olla enda suhtes leebem inimene ... aga mitte ullike.
Sügis on alanud. Õhus on edevuse lõhna. Pole päästev vihm ega kõdunevad lehed, vaid see, mis jääb nende kahe vahele. Vanasti arvasin, et see on armumine, aga nüüd mulle tundub, et pigem värskus, mis asendab suvekuumuse, paneb inimesed samastuma õhulisusega. Või midagi sellist.
Sügis on alanud. Elu muutub. Rohkem riideid peab selga ajama.
Sügis on alanud. Sain ühe pettumuse. Lugesin Jaan Krossi "Tabamatust", ootasin võimast lugemiskogemust nagu "Rakvereromaani" vm sellise puhul, aga kujunes kuidagi võitluseks aja ja raamatuga. Mulle meeldis kontekst ja ajaloolised tegelased, aga vist ei meeldinud see iseloom, mida Jaan Kross oli tegelastele andnud. See on ainuke loogiline seletus. Muidugi olid kirjeldused (ja paralleelid) vahvad; mehe välimus midagi tuttpüti ja sipelgakaru vahepealset, hanemunapealine ajakirjanik, hobunäoline tuletõrjepealik jne. Ja kui raamatu käest panin, siis jäigi see küsimus õhku, mis päriselt juhtus. Teos pani mõtlema, aga mitte enda üle, vaid ajaloolise tõe üle. Internetist ei leidnud teose arvustusi. Imelik.

Alanud on kossuhooaeg, uued väljakutsed, põnev tulevik.

"Siin majas on ju kõigil ustel lukud, mis ragisevad nii, et nende ragin jääb vist igaveseks mu selgrooüdisse."

Imeb

Istusin Viljandi äärelinnas pingil ja vaatasin inimesi. Jäin tunniks lihtsalt passima. Ma arvan, et sealt saaks raamatu materjali. Teed ületas mees, kes toetus kahele kepile. Kahjuks (minu õnneks) tegi ta seda valest kohast ja jäi ette ühele valgele maasturile, kes otsustas onu signaaliga kiirendada. Toimis ... teeületaja hakkas väga veidraid liigutusi tegema selleks, et teelt rutem minema saada. See ajas naerma, aga samas hakkas kurb ka. Minust möödus mees, kellel olid kõrvad natuke liiga palju peast eemal, hambaid natuke liiga vähe, aga muidu igati korrektne. Kandis heledat ja puhast riietust (püksid oleks võinud veidi pikemad olla), nööpidega triiksärki ja komplekti sulanduvaid kingi. Parklas väljusid bemmist laiade oksadega tüübid, kes arutasid oma tarku maailma asju valjult ja elavalt. Kirikuõpetaja kuube kandev mees istus volksu tagaistmele. Ja siis tuli tagasi heledas ülikonnas mees ja küsis oma hambutu naeratuse saatel, et kas mul igav pole üksi pingil ja äkki tahan koos temaga ölle jooma minna. Olin ikka väga imetunud, et selliseid kutseid veel tehakse. Vastasin viisakalt, kuid eitavalt. ... Just avastasin, et olen eitava vastuse selgeks saanud, aga kasutan seda juba liiga tihti ja ennast kahjustavalt. Ei ütlemine pidi olema hea enda säästmiseks. Ma teen alati asju valesti. Ütlen ei, kui "jäätist" pakutakse ja isu on.

Veel olen avastanud, et paljud toredad elemendid on oma võlu kaotanud. Või olen mina ajast maha jäänud. Kindlasti ka see. Ainuke, mis mind veel paelub, on inimesed. Vöörad, tuttavad, sõbrad, poolsõbrad ja eriti lähedased. Inimesed erinevas kontekstis: reisimas, teed ületamas, poodlemas, suhtlemas, koolitumas, targutamas ..., ..., ja teistest hoolimas.

Meelelahutus pidavat olema see, kui imed ja ise üldse ei panusta.

Maraton

Ühe unistuse tegin täna teoks. Jooksin oma elu esimese maratoni. Arvestades mu põlvede valu, siis ei ole kindel, millal oma järgmise teen. Ei läinud aega jooksma, vaid iseloomu kasvatama ja nui neljaks lõpetama. Tegin endaga kokkuleppe, et vajadusel kasvõi veeren finišisse. 27. kilomeetrini kõik tundus olevat ok. Tuleb muidugi mainida, et nädal kõhuhäda jättis jälje. Pidev janu, aga kui jõin, siis vesi ei imendunud ja loksus muga pikki maid kaasa. Peale mainitut kilomeetrit hakkas võitlus, kus oli helgemaid hetki, aga ei sekundikski allaandmise mõttet. Inimesed teede ääres olid julgustavad ja sõbralikud, ei tundnud häbi, kui võtsin pulsi rahustamiseks mõned kõndivad sammud päevakorda. Ühelt mehelt võtsin vastu ka öllelonksu, mis kohe latva kihutas, õnneks pakkus ta vett ka.
Lõpetasin. Mind isegi õnnitleti esimese maratoni lõpu puhul. Kuna tegemist oli küla võistlusega, siis olin naistest kolmas, ihiiii. Üldiselt vist kahekümnes. Mu taga oli vähematt viis inimest, sest neist ma möödusin.

Ühesõnaga - tehtud.

Tuleb meelde

Sellel suvel on mul jäänud veel kaks suurt asja teha, et endaga rahul olla. Kasvõi natunatukenegi. Vahepeal aga meenutan olnut. Tulen välja teadaandega, et kes armastab magustoitu, sellel Gruusiasse asja pole. Suurte söömingute ja joomingute juures kõige magusam asi oli melon. Viimasest aga ei saa nii palju kiireid süsivesikuid, et ennast korrakski ülienergiliselt tunda. Minust küll meloni ja arbuusi pealt tantsulõvi ei saanud. Ilma Eesti Mesikäpata oleks ilmselt magusadefitsiiti surnud.

Ühel õhtul läksin muusikat kuulama (Eestis ikka), täitsa üksi. Ei helistanud kellelegi, sest peale väsitavat reisi poleks minust nagunii väga toredat kaaslast olnud. Läksingi lihtsalt rahulikku muusikat kuulama, et kõrvus kumisevast Vene diskost lahti saada. Kuulasin lugusid ja tegelikult võitlesin väsimusega, mida oli mu silmades, seljas ja isegi jalgades. Eemal nägin oma head lapsepõlvesõpra. Seisis samuti üksinda ja kuulas. Sellest hetkest algas mu dilemma, kas liikuda tema juurde. Seista omal kohal edasi. Kui minna, siis mida rääkida. Muidugi pean mainima, et nii lähedased olime küll kunagi, et seda kohmetunud vööristustunnet polnud. Aga oli lihtsalt raske esimese sammu tunne. Ühesõnaga ma ei teinud seda rasket sammu ja tema ka mitte. Äkki ta kartis midagi (iroonia).

Koju minnes oli natuke kurbus küll hinges, aga väsimus oli suurem. Nüüd tuli asi lihtsalt meelde.

Tasa ja targu.

Autod

Eriti tihti ei kasuta ma sõna armastama. Aga hakkasin erinevaid positiivseid seikasid kokku siduma, avastasin tõe. Ma armastan veneaegseid autosid. Suuri ja kastiga, väikseid ja kandilisi, veel väiksemaid ja ümmargusi. Gruusias oli neid palju, olin pildistanud neid erineva nurga alt ja palju. Ja nad kõik meenutavad mulle Sind. Nende lõhn, nende hääl, nende välimus. See seletab, miks mõni tüütu teatrietendus saab minu jaoks positiivse noodi. Kui Marko Matvere kihutab Villisega või lavale ilmuvad Gaz-53d. Tõepoolest, minu lummus nende vastu on tuvastatud. Eriti Zil. Sõjaväemasinad. Kõik. Kõik Kõik.
Näha neid töökorras ja liikluses kihutavalt, jätab tunde, et aeg päriselt peatub. Mööda mägiteid üles ja alla tuhisemas. Oma tööd tegemas.

Sain täna teada, et ohatisega doonoriks ei võeta.

Reis

Tänaseks olen külastanud oma üheksateistkümnenda välisriigi. See oli reis, kus ma mõtlesin kõik need päevad Sinu peale. Algas see Gruusia traditsiooniliste toostidega ja lõppes meeletute sõiduteede ja huvitavate autodega (mis kõik meenutasid Sind). Joomisega sellel maal lihtne, kui peoperemees (tamada) ütleb toosti, siis annab ta loa kaanimiseks. Ise ei pea mõtlema. Esimene on alati jumala terviseks, siis tulevad pereliikmed, lahkunud, sõbrad, kaitseinglid, kunst jne. Armastus vist oli ka iga kord ja lapsed.
Shatilis ootas meid huvitav külalistemaja, pärit 6. sajandist. Väljast paistis nagu Paide vallitorn, ainult hõredam. Sees oli puiduga ikka asi üle löödud. Ja voodid olid olemas, kuigi neid me hakkasime hindama alles natuke hiljem.
Otsustasime Shatili külas tutvuda olukorraga. Jalutasime igas suunas mõned kilomeetrid. Lõpuks leidsime oma meelest matkaraja. Hakkasime seda kasutama sihtotstarbeliselt. Vaatasime paremale ja vasakule. Vihma hoolisuse tõttu võtsime riideid ära ja panime juurde. I am a model. Kohmitsesime kottide kallal ning ületasime silla, et jalutama hakata. Järgmine hetk oli nagu filmist. Näitasin näpuga kõrgele mäele, et osutada inimpeasuurusele kivile, mis sealt alla veeres. Hakkasin filmimisaparaati otsima. Põnev ju. Järgmisel hetkel algas suur ragin ja kolin ning mäest hakkasid suure tolmu saatel alla veerema umbes kolme inimese suurused kivid. Ma ei saanud oma jäädvustajat kätte, vaid hakkasin suvalises suunas ülelukiirusel jooksma. Samal ajal piidlesin kive, mis alla veeresid. Käsi värises kui .... Aga mis kõige tähtsam, nad langesid sinna kohta, kus me olime just viis minutit tagasi sebinud oma kottide ja riietega. Seega arvan, et olen nõus oma kaitseingli auks võtma oma elus veel mõned toostid. Samas olen veendunud, et see olid Sina. Elu ei jooksnud silme eest läbi, vaid pigem elamata elu ja haiget ei tahtnud ka saada. Esimene seiklus oli käes.
Teisel päeval oli rahulik kõndimine. Ainult Mutso kindluse juurde minek eeldas mõningast ronimist. Telkimine oli kenas orus, kus hiljem selgus, et mäe otsast kohalikud meie tegevusi binokliga jälgisid. Õhtul jõime Gruusia veini ja läksime varakult magama, et olla järgmisteks katsumusteks valmis.
Kolmandast päevast algas ronimine. Vihma, tuule saatel. Mida kõrgemale jõudsime, seda külmem. Vahepeal soojendasime ennast hollandlase telgis, jõime mägisest piparmündist tehtud teed ja ootasime oma hobuseid, kes kandsid meie tavaari. Tee oli nii kitsas, et isegi väiksem meie esindaja ei mahtunud sinna, seega ma isegi ei tahtnud vaadata, kuidas kümme hobust seal kakerdavad. Aga üles nad said, kuigi oma kandamit olid tublisti märjutanud. Mis andis öösel telgis tunda.
Ööbisime Atsunda mäekuru jalamil. Hommikul sadas alguses rahet ja siis lund. Ennast pidi ikka tugevalt sundima, et oma kere telgist välja vinnata, et näiteks oma loomulikke vajadusi rahuldama minna. Muidugi peab mainima, et nii ilusa vaatega käimlat ma tõenäoliselt ei saa endale kunagi. Enne lõunat ilm veidi paranes ja alustasime tõusu (3500 m). Kõrguse kartjatel oli hea päev, sest olime pilve sees ja ei näinud, kui kõrgelt oli võimalus kukkuda. Sealt edasi algas langus. Viimane öö telkides ja jälle miinuskraadides. Alguses märjutas vihm ja siis külmus see kenasti ära. Kõik kiskus kuidagi moraali nii alla, et iga mees kobis oma telki ja mõni jättis isegi õhtused Roltonid vahele. Ma tõenäoliselt oleks kaasavõetud Mesikäppadega leppinud, aga minu eest hoolitseti. Hiljem kirjeldati olukorda selliselt, et oli mulje tuumasõjajärgsest päevast. Kedagi ei ole ja kaks ellujäänut sobravad toidukottides, et kust veel midagi saab krabada. Veed keesid gaasi kohal, aga keegi polnud sellest huvitatud. Lõket nii kõrgel teha ei saa, sest siis oleks pidanud puud madalamalt kaasa võtma. Mis muidugi ei tähenda, et hommikul kogu plastikust sodi ei saanud põlema panna.
Hommikul alustasime teadmisega, et õhtul saab voodisse ja pessu. Ilm oli ilus, päike paistis. Tundus, et nüüd hakkab minema. Kõigepealt koperdas üks tegelane mägiojja ja lõhkus oma vasaku käe. Siis kukkus järgmisesse veekogusse ja lõhkus oma vasaku jala. Jälle päästis päeva hollandlane, kes oli kohal oma esmaabi varustusega. Mõnusa paanikahoo sai kukkuja ja ma ise ka. Tõenäoliselt paraneb kõik. Hetkeks on paistetus natuke järele andnud, kui põlv ei liigu.
Girevi külas mängisime jalgpalli (need, kellel jalad terved olid) ja vaatasine jäneseid ja kanu, mida piirivalvurid omatarbeks pidasid. Muide ühel päeval pakuti meile ka küülikupraadi, aga ma endiselt keeldun söömast Oskari sugulasi.
Jaapani päritolu bussidega sõitsime Dartlosse, kus sai voodis magada. Meeletult süüa ja iga toosti ajal juua. Huvitav külake oli oma sopaste teede, poollagunenud majade ja meeletult ilusa loodusega. Mäed, jõed ...
Omalos sõime hinkaale, ronisime ühe vana kindluse juurde ja valmistusime ette autosõiduks. See oli meeletu. Bussijuht sõitis mägiteel, rool valel pool, jõi pläskust ja sarvest tsatsat ja tahtis meid tappa vene diskoga (ja modern talkinguga). Vahepeal oli nagu multifilmis. Tagumine ots üle mäe serva, siis aga tuli läbi sõita mägiojast, mis ukse vahelt ka bussi trügis. Poole maa peal avastati, et meil kunde poolne esirehv on katki ja see sundis kiirust tõstma (120km/h teedel, mis ei meenutanud teid), et enne kohale jõuda, kui kumm puha soss. Siiski enne me kohale ei jõudnud, ühes külakeses kutsuti klann kokku ja hakkas parandamine, tantsimine ja joomine. Pika päeva lõpus hotelli jõudsime, siis oli emotsionaalne pinge nii madal, et ma mõtelsin, et ma võiksin isegi hetkel leppida ebaõiglusega. Ausõna. Või uuesti katapulteeruda.
Viimasel päeval sõitsime pealinna, mida me kahjuks eriti ei näinud, sest oli vaja veel kaks korda süüa ja juua. Jõudsime külastada kohalikku apteeki ja vaadata üle kõige kõrgem Gruusia katedraal - Sameba. Selle ees seistes ma sain aru, et grusiinid teavad küll, mis ilus on, aga oma koju ja oma majade ümbrusesse nad seda eriti ei lase. Kõrvenõgesed segamini viina- ja virsikupuudega. Plastikpudelid tänavanurgas maas. Aga selle kiriku ümbrus oli nagu teisest komplektist.

Eks ma kunagi võtan selle reisi õpetlikult kokku. Aga esimesed neli tera:
1. Mulle meeldib, et ma elan Eestis
2.Ma ei mõelnud sellel reisil hetkegi tööst (va kord kui mulle helistati ja pakuti tööd)
3. Sain teada, et hüüdnimed kujundavad meie elu
4. Gruusiasse läheks veel

Puhkus vol 5

Majapidamise kõige huvitavam koht on endiselt külmkapp. Selle uks käib kinni lahti. Midagi sealt ei võeta, midagi juurde ei panda, aga käiakse vaatamas ja imetlemas. Avastasin, et olen selle mõne tunni jooksul, mis kodus olen olnud, paar korda külmiku juures käinud ja selle sisu tühja pilguga vaadanud. Ja siis tagasi tulnud oma eelnevate tegevuste juurde.

Üllatus, üllatus ... ma olin eile kutsutud kolmele peole. Päriselt ka. Seega kõige hilisem kutse langes ära, kuigi raske südamega. Mulle tundus, et need, kus käisin, seal olin oodatud. Esimene üritusekene oli uue väikse kodaniku auks ja teine siis suurejooneline vananemine. Sellest võikski natuke lähemalt kirjutada. Läksin koosviibimisele, kus tundsin ainult sünnipäevalast, teadsin veel ühte meeskodanikku ja päevakangelase naist oli ka korra näinud ühes suures kaubanduskeskuses. Ülejäänud nelikümmend inimest olid täiesti uued, isegi tänaval pole kohanud. Esimese tunni aja jooksul panin plaani paika, söön kõike asju natuke, joon natuke ja siis ratta selga ja kodu poole kadjama. Tund möödus, istusin ja sõin, vahetasin mõned sõnad juubilariga ja ikka istusin. Võtsin otsustavalt torditükikese, et nüüd hakkan lahkuma, kui äkki istus mu lauda kaheksa mulle täiseti tundmatut inimest, kes kõik tahtsid muga suhelda ja nii sellest tunnist sai südaöö. Koju vändates mõtlesin, et kuidas sellised asjad juhtuvad, ma ei läheks mitte kunagi ühegi vööra inimesega lampi lobisema ei hariduspoliitikast ega ilma hetkeseisust. Aga nii see oli, nemad tulid. Seega jäi mul katki kolmandale pidustusele minek. Süda tilkus küll verd, aga mis teha. Peole muide läksin ikka lootusega, et üks mu tore kolleeg on ka kutsutud, aga ju ma sain asjast valesti aru.

Õnneks, vahepeal olen kodus maganud ja seega raamatuid lugenud. Kõige veidram asi, mida omale lugemata teoste riiulist krabasin, oli Jeremias Gotthelf´i "Must ämblik". Tutvustuses öeldi, et kristlik õudukas. Selline ta siis oli, enda ohverdamine teiste nimel ja must äblik, mis kasvas välja põse seest ning tappis inimesi oma kihvtiste koibadega. Tõesõna veider lugu, mis kutsub inimesi vagadusele. Ühesõnaga üks šveitsi pastor mõtles 1842. aastal välja loo, mille elemente olen näinud tänapäeva filmides. Huvitav, miks ämblik pole soositud putukas (või ei ole ämblik putukas)?
Ma arvan, et mõni eesti kirjanik oleks sellest rahvajutu sügemetega loost pigem huumori välja pigistanud. Kõik vajalik ju olemas, külaelanikud, kes sõlmivad kuradiga lepingu ja siis otsustavad, et kavaldavad saatana üle. Paganlikud eestlased tegid nii, kristlikud šveitslased tegelesid tagajärgedega.

"Jah, kes pime, see ei näe ka päikest, ja kes kurt, see ei kuule ka kõuekõminat."

Puhkus vol vol vol

Jalutasin koju surnuaiast. Päike paistis, tuul puhus. Mõtlesin millegi tõttu võrdsuse peale. Sealt jõudsin soolisele võrdõigusele. Pole kunagi sellele tähelepanu pööranud, see on samasugune taustamüra kui reklaamid. Aga täna mõtlesin ennast kurjaks. Kuidas saab olla võrdne võrdsuse pärast? Mehed on targemad, julgemad, tugevamad, kiiremad ja naised pehmemad ja empaatilisemad. Seega ongi tööturg jagatud. Nu ausõna, ma ei võta naissoost tänavapolitseid eriti tõsiselt. Isegi see ajab mind itsitama, kuidas range näoga tädi peatab mu auto ja ütleb, et peaksin puhuma, kuna reid on. Ise on nii karmi näoga nagu otustaks millegi üle. Puhas Ugala. Ma muidugi täidan oma kohust, aga .... ihiiiiii. Noorsoopolitseist saan aru, naine suudab kergemini astuda teise inimese kingadesse, sest loodus on nii seadnud. Seega ma loodan, et ei tule seda aega, kus mehi ja naisi hakatakse hindama (spordis) samas kategoorias. Samas naiste sport on veidi igavam. Ja tegelikult mulle meeldivad naised väga. Mmm naiste tennis .... (mitte Eesti naiste oma). Või oli probleem selles, et mees saab sama töö eest rohkem raha kui naine. Las siis saab. Nagu ma juba mainisin, naised ongi rumalamad ja tavalise filosofeerimisega seda ei muuda.

Puhkuse ajal õnnestus ridade haaval ka üks raamat läbi saada. Nu nii vähe pole ma küll ühelgi suvel lugenud, samas nii vähe öid oma kodus pole ka maganud. Ja neil on omavaheline seos, sest olen nö voodis lugeja. Teoseks oli Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". See oligi päris hea fragmentaalseks lugemiseks. Algus oli naljakas, selle pärast ma ta üldse haarasin. Tegelikult on üks selline film (raamat) juba olemas. Ja lõpp kuidagi vajus ära, kogu pinge kukkus kokku juba 30 lehekülge enne lõppu. Aga meeldejäävad tegelased, nujah, paljusid neist olin kohanud ajalooõpikus varemgi. Kaks kohta ajasid ka valjuhäälselt naerma. Pealkiri on petlik, vanamees oli teose jaoks kogu aeg olemas. Kui nüüd ei virise, siis oli hea lugemine.

"Elu on ju selline, et õige pole tingimata õige, vaid määratlus sõltub sellest, kes selle paika paneb."

Vanadus

Uus avastus. Ilusad ja päikselised päevad. Ma olen välisõhus viibinud piisavalt, aga ikka valge. Pole varasematel aastatel sellele nii suurt tähelepanu pööranud, aga mulle tundub, et selle asjaga on nii nagu mul iga teisegagi. Harjuta, tee, viibi päikese käes palju tahes, ikka ei saa üle oma varju hüpatud. Või siis lihtsalt pole oma laulu üles leidnud.
Käisin eila Valgerannas ronimas. Vanaks olen jäänud. Sõna otseses mõttes. Meeldib väga kõikuda puude vahel, vaadata silma oma kõrguskartusele, aga enam ei annaks selle nimel "oma elu". Ja kui pea ikka palavusest ringi käib, siis ei lähe järgmisele rajale. Mul on häbi vana olla ja just eeskätt seetõttu, et mul polnud imelik nö katkestada. Hetkel on see mu eneseotsingute uus leid ja ma hästi ei suuda sellega toime tulla.Mul on häbi, et mul ei ole häbi.

Käisin ka eila Tõstamaa mõisas (koolis) vaatamas Gerda Kordemetsa "Surm, sünd ja laulatus". Mulle meeldis see lugu. Nad ei mänginudki suurte efektide peale, polnud pauku ja mürtsu ja autosid (imelik suveetendus, tõesti). Oli kolm näitlejat ja laulja. Ja siis tore armastuslugu, mis polnud imal, vaid natuke karm. Veel oli vahva see, et ajalooline kontekst oli tugev, jutud katkust, näljast, Põhjasõjast, nõidadest ja ebausust, rootsiagsest Narva linnast. Tagurpidi näitamine oli ka hea element pinge üleval hoidmiseks. Kas peaks ka olemaga agad? Muidugi olid, alustades ebamugavatest koolitoolidest (vaesed lapsed) ja lõpetades kellegi hullu autoalarmiga, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Peale kõike muud olid mõned agad ka seespool, aga see lugu lummas mind seekord. Ma isegi ei aimanud.
Ning kõik laval olevad näitlejad ei olnud ka mu lemmikud. :)

See on vanadus ...

Puhkus vol 3

Teen loetelu, sest analüüsiks pole aega. Sedasi ma siis ameeriklaseks muutungi. Aga puhkamine nõuab iga minu hetke, seega tunnen ennast isegi siis süüdi, kui kallil vabal ajal tolmuimejaga mööda tuba asun ringi jooksma. Aga mis hädaga teed, kui ikka külaline hakkab uksele koputama, siis peaks tolm ennast vähemalt tulija suuruse jagu koomale tõmbama.
Tänaseks hetkeks olen meres juba kaks korda ujumas käinud. Nii päälinna külmvannis kui ka Hiiumaal lainete sees. Viljandis ujusime äikesega, suured veetilgad veekogu pinnal olid nagu muusika. Moodustasid paterni, mis ligidalt vaadatuna meenutas mulle helisid. Ma ei tea, kust selline paralleel ja ma ei taha sugugi huvitav olla. Või vähemalt mitte huvitavam kui ma olen. Sellel samal hetkel sain teada, et kellal asuv kiri veekindluse kohta on kõigest tähekombinatsioon, mille eest ei vastuta eelkõige kellasepp. Või vastupidi, selle eest just tema vastutab. Selle kella puhul. Ja ka kahe eelneva puhul.
Üks suveetendus ka nähtud. See oli Värskas olev "Peko". Etendusena jättis sügavama mulje piiriäärne peomelu ja see, et inimestel on nii suured kunstilised ootused kõige suhtes. Odav pauk ja möll ning ilusad autod ei lase enda valvsust varastada. Äkki minu avatus massikultuurile teeb minust osakese massist. Aga tegelikult oli selles nö rahvaloos liiga palju asju kokku klopsitud ja traagelniidid olid näha. Loomulikult, räägime alati sitast, see demokraatlik teema ühendab kõiki generatsioone.
Hiiumaa. Sadamas sain sellise moeelamuse, et mulle tuletati meelde, et hingamine on eluks ikka äärmiselt vajalik. Mees 80 ja 90 vahel. Hall ülikond, vest ja triiksärk. Püksid sokkides ja kingapaelad ümber sokkide seotud. Punane võrknokamüts ja hall 5-sentimeetrine patsijupats reguleerimisaugust väljas. Tuli välja bussist, kus oli palju lapsi ja veel rohkem vanureid. Huvitav ekskursioon.
Eile sain uue tuttava, kellest võib ajaga saada natuke rohkem (kasvõi poolsõber). Ja siis olen näinud inimesi, keda pole aasta kohanud. Teate, mida vanadus teeb, aasta on nii lühike, et kohmetushetke ei tekkinud ja rääkida oli ikka. Ei tulnud jääd sulatada, võis kohe iroonitsema hakata :) Nii mõlemal kohtumisel erinevate inimestega.

Ja maraton jääb see aasta vist ära ...

Puhkus vol 2

Arvan, et tabasin ära tööl käimise mötte.

1. Oskan hinnata vaba aega
2. Mul on vahendid vaba aja veetmiseks

Peale jaanipäeva käisime lennusadama muuseumis. Vat see on nagu välismaal. Saab igale poole sisse ronida ja pole kurjasid silte, et mitte näppida. Osade elementide iva ongi katsumises. Väljas nägin vana tuttavat laeva, mis tõi mind mõtisklema enda ajaloo üle. Kahjuks sellekohaseid juhiseid ega teadete tahvleid polnud üles riputatud.
Peale seda jalutasime Green Dayd kuulama. Laulmise ajaks oli vihm otsas ja päike säras. Energiat oli laval rohkem kui minul kunagi. Mulle meeldis kõige rohkem see, et üks fänn sai endale kitarri ja minu lemmiklugu ikka ka maha mängiti. Laululaval oli peris mitu inimest, aga minu teretatavad olid kas väikesed sõbrad või dicsgolfarid. Mida see ütleb küll minu elu kohta?
Nädala teisel poolel algas viis päeva puhast emotsiooni, mille olen endast juba sajal korral välja puhunud. Rääkinud kõigile, kes tahavad kuulata, nendele, kes on viisakad kuulama ja ka nendele, keda tegelikult minu juhtumised karva võrragi ei huvita. Ausõna on olnud ebaõnnestumisi, aga samas on ka meeletut ja otsatut imetlemist. Selle kõrval muidugi oma elu kahvatus ja kaotas mõtte. Oma elu tundus eesmärgitu ja oma iseloom tahtejõuetu. Ehk kuidas taluda neid tuhandeid mööda visatud korve selleks, et saada maailma parimaks korvpalluriks?
Pühajärves ka ujumas käidud. Ei mäletagi, millal seda viimati tegin. Nüüd tahaks ennast ka merre kasta.

Nii mõnus on olla.

Puhkus

Teine puhkuse päev ja tundub, et elu läheb üles mäge. Ei ühtegi pinget, ei ühtegi survet ja pole inimesi, kes mind köördi vahiksid. Reedel vaatasin esimest lõket ja jõin suures koguses õunamahla, laupäeval käisin Kõva mehe jooksul (elu vahvaim kogemus, jooksmise ja turnimise kombo, vat see vist ongi minu spordiala), Mahtras "Viis kuud Vildega" vaatamas ja teine lõke. Pühapäev on alles käes, aga tundub, et üle kolme aasta läheme suurt-suurt lõket vaatama. Igatahes olen positiivselt meelestatud, sest tuli on minu teema.

Raamatutest pole suuri emtsioone saanud. Kui siis Andrus Kivirähk oma "Lugudega" suutis mus esile kutsuda täieliku tatifoobia. Hakkasin nohu füüsiliselt lausa kartma. Seega pooled jutukesed mulle meeldisid ja teised pooled kuidagi tekitasid väikest viisi ebameeldiva tunde. Kui loo "Häbi" lõpp välja jätta, siis see idee oli mu jaoks mõtlema panev, ma muidugi oleks realistlikumas võtmes asja lahendanud. Aga kõigi eestlaste õnneks pole mina kirjanik. Rahvakirjanik. Televisioon ja häbi on tegelikult ka mulle tuttavad. Või palju neid maailmajagusid oli?

"... kerjused, orvud, haiged ja vigased. Nende naabruses tunned sa end ikka otsekui milleski süüdi, sa justkui peaksid neid aitama, kuid samas ei suuda ..."

Teatritükk oli laulurohke. Tegelikult väga informatiivne. Ega ma suurt polnud varem mõelnud, millal, mis tingimustes ja kui kaua Eduard Vilde oli Estonia dramaturg, aga nüüd siis istutati need teadmised ka mulle pähe. Proovisin neid kultuurilooliselt olulisi teatrimehi endale biheivioristlikult pähe õppida, aga peale nii öelda peategelase ei jäänud mulle keegi meelde. Ja nii ajaloolises kui ka tänapäeva võtmes. Kokkuvõttes oli tore etendus ilma ülevoolavate emotsioonideta.

Parim osa oli ikkagi jooks. Kehakultuur võitis kultuuri. Ujuda tossudes ja riietes, turnida avalikult heinakuhjas, roomata sopas - minu vanuses ja avalikult. Naudingute tipp. Mõtlesin kuidas ma saaks oma igapäevast jooksu selliseks teha. Hakkaks turnima üle individuaalelamute aedade, ronima kraavides ja hüppama üle lompide. Antisotsialistina ma suhtlesin inimestega jooksu ajal ja peale seda. Aitasin võhivööraid inimesi heinapallile ja üle ämblikuvõrgu. Viskasime nalja tüdrukutega, et naiste takistusjooks oleks kaubamajas, kui allahindlus oleks 99 protsenti.

Puhkus ja palju huvitavaid inimesi.

Ajaviide

Selline mulje, et palju on juhtunud. Siis aga tekib tunne, et midagi pole juhtunud. Olen istunud siin ühe koha peal kaks nädalat jutti ja mõelnud, et selline siis ongi minu töö ja kutsumus. Tegelikult mitte, just selline töö võtab motivatsiooni ja mötte. Aga õnneks annab see kiibitsejatele nii palju juurde. Nende arvamus minust kui mugavustsoonis istujast on saanud ju mingil määral tõestust. Olen nagu kommunismi  parim näide - kaks kuud kahe nädalaga (paberil). Appi, kuidas mu hing tilgub verd, tunnen, et mu väärtushinnangutel trambitakse, minu eneseväärikust öönestatakse. Ja midagi teha ka nagu pole. Ootan juba puhkust. Enne tahan oma järgmise perioodi asjad ka kirja panna, et ei tekiks tänast seisu.

Vahepeal olen näinud toredaid inimesi. Ja tekib tunne, et kohe-kohe saab selliseid ja ka neid jälle näha.

Kuulan

Nonii, et enne kui väga vanaks saan, siis teen veel laste tempe. Pigem isegi poiste omasid. Nimelt ronisin eila nagu mittepoliitiline orav männi otsa. Ja mitte nagu lihtsalt, vaid kribinal krõbinal. Esimesed oksad polnud just astumise kõrgusel. Aga suutsin maakülgetõmbejõule vastu panna tahtejõu. Vinnasin ennast üles, käed ja jalad "naiselikult" kriimu-kraamulised. Tegelikult läksin ketta järgi. On ikka kallid need nunnud. Üks päev sukeldun sügavusse, teisel päeval sumpan põlvini mudas ja kolmandal siis taeva poole. Ja eesmärk ikka üks - päästa oma kettad. Eila veel tegelikult üks vanimaid ja hammasrattaks muutunumaid. Aga kui lähtuda kuldreeglist, siis tee nii nagu tahad, et sinuga tehakse. Ma tahan, et mu lennutatavad järgiksid ikka minu poolt mõeldud trajektori.

Mingil erilisel moel õnnestus mul nihestada oma paremat õlga. Täna ei seisa isegi pastakas käes ja teatud liigutused toovad lausa pisara silma. Ükskord oli veel valusam, aga siis oli küünarnuk tagurpidi (visuaalselt tuvastatavalt). Nüüd mulle tundub (peale ülipikka vaatlust), et õlg asub omas kohas.  Muidugi ei saa garanteerida, sest ma arvan, et pole oma elu jooksul kokku nii palju oma keskmisest trullakamat õlga passinud. Isegi ilma varukateta pluusesid eriti ei kannata, sest siis oleks ju õlapoisid välja piilunud. Nüüd pean kahetsema neid otsuseid, sest detailne vaatamine ei ütle mulle midagi, võrdlust pole.
Saan panna uue "haiguse" oma veidruste nimekirja. Tõenäoliselt mul on see põlve jama ka olnud, mis ühel kolmest mehest paadis polnud. Seega vaja lisada leksikoni.

Ravi. Määrisin erinevaid ollusi sinna peale ja lisasin väikse elekrtiteraapia. Vannitoas oli kontakti vahetus ja ma siis otsustasin, et võtan ühe käega ühest metallsest juhtme otsast kinni ja teisega teisest. Tulemus oli ju teada, aga mina ikka üllatusin. Isegi nii suurelt, et hakkasin kergelt värisema. Ma ei tea, kas ma ise enam endine olen, aga mu õlg siiski tuikab valuliselt. Nagu tavaline ravi, ei mõju. Ainuke mõju on rohul ja ajal koos ning tark inimene panustaks pigem ajale.

Tegelikult oli see elektrilugu pigem juhus, kui eesmärgipärane ravi. Tark inimene ju hakkab alati kõiki lahtiseid juhtmeid torkima eirates kõiki reegleid, mida ta kunagi koolis on kuulnud. Mina olen tark. Tegin kõike, mille kohta öeldakse, et ära seda kodus järgi teha proovi.

Hääl on nii ära, et sosistamine on parim, mida lubada saan. Ikka väsitav ja tekibki selline tunne, et ei tahagi midagi öelda, kuna kuulata on lihtsam. Äkki see oligi see oomen, mida ma ootasin. Empaatilises mõttes hakkas veel valusam ja jutustamise isu kadus täiega, kui mõtlesin, et ma hakkan paari päeva pärast kriiskama, aga kunagi keegi pidi väga pikka aega võitlema selle eest, et teda kuuldaks ja kuulataks.

Kuulata on mõnus.

Head inimesed

Parem õlg valutab. Vist on mingi spordiga seotud vigastus. Sõna otseses mõttes olen vehkinud oma käega liiga palju ja liiga intensiivselt. Palav on, tööd üldse teha ei kannata. Käisin laupäeval esimest korda välitingimustes ujumas (see aasta ma mõtlen). Võtsin asja suurelt ette ja leidsin ka eesmärgi. Tegelikult leidis eesmärk minu. Pildusin oma kettad eelmine õhtu vette ja päikeselises päevas otsustasin nad välja tuua. Varustasin ennast maski ja toruga ning sumasin mööda põhjasid üle tunni aja. Tegelikult oli lõbus ka. Ikka on palav.

Seoses minu tulevase "presidenditööga" lugesin raamatu "Maailma otsas". Mulle meeldib Andrus Kivirähk ka siis kui teised ütlesid, et nad ei oska tema uuest raamatust midagi arvata ja keegi kirjutab, et see teistmoodi kui muud sama autori teosed. Viimasele ma julgen vastu vaielda. Selline lahedus ja ladusus ja tore huumor. Muhedad inimesed päris elust, isegi Immanuel :) Kõik mõtete ja tegevuste kirjeldused nii ehedalt päris, samas iga ühega võll natuke üle keeratud. Täpselt sellised vestlused, mida ma armastan oma lemmikutega pidada. A la, et kui ma räägin oma kohtumisest põdraga metsateel, siis kindlasti on keegi, kes nägi lõvi sebrat ületamas just hetk tagasi. Või kirjeldused sellest, kuidas poole paagi bensiiniga sai Madriidis käidud. Kui raamatu juurde tagasi tulla, siis paralleel Gunnari naistelugudega. Eriti meeldis saunaskäik, kus ühel mehel jäi suguelund lavalaudade vahele kinni.

"Oli just selline vaikne õhtu, mille puhul on tunne, et kohe-kohe hakkab juhtuma midagi erakordset ja imelist. Midagi säärast, mille nimel on kannatatud välja kõik talvised tuisuilmad ja tatised lörtsisajud ..."

Nii palav on.

Teine kallas

Kas väsimus võib inimeses välja tuua tema halvimad omadused? Kas lootusetuse tunne võib inimesed lihtsalt torisema panna? Kas on nii raske maailmale naeratada kasvõi selleks, et ta natukegi vastu naerataks? Ma võiksin nendele küsimusele puhtsüdamest vastata JAH. Vähemalt mulle tundub nii. Igal pool kuhu vaatan, tahaks kohe hakata oma sõnadega maad harima, oma sarkasmiga külvama ja irooniaga lõikama.

Miski ei tule hetkel hästi välja. Olen oma võimete madalseisus. Igas valdkonnas vast. Tegelikult pigem vist keskendumishäired. Olen oma ühte tööülesannet nii palju edasi lükanud, et saan vist teha esimest korda asja ööl enne tähtaega. Nii kaua pidin elama, et selle tunde kätte saada. Võtsin endale homseks ühe ülesande, mille ajal saan teha oma asja.

Sain teada, et armastus on nii oluline poola kirjaniku Katarzyna Grochola "Armastuse avaldus" juttudest. Ma lausa valasin pisaraid, kui raamatukest lugesin. Mulle tundus, et nii ongi. On ootus, on usk ja on päris elu. Naine ootab oma meest, aga mees see pühapäev ei tule, jääb veel tööle. Naisel on järgmise pühapäevani veel aega. Nagu Penelope. Naine, kes armastab oma kassi ja meest. Ja lõpuks kui kassist ilma jääb mehe vägivaldsuse töttu, siis loobub ka mehest. Järgneb mees, kes peab naist omandiks ja paneb ta rutiini sisse. Arvab, et armastab naist, aga tegelikult seda tunnet, et armastab naist. Kui maailm on tavapäratu, naine magab, kui mees töölt tuleb, siis tasakaal kaob. Isa saadab naise ja poja mere äärde ja lubab pojale mida iganes, kui ta teist kallast näeb. Öössi läheb poeg seda otsima. Vahepeal olid veel mõned lookesed, aga viimane võttis mul hinge kinni. Õdede rivaliteet, surmahaigus ja elu lõpp. Andestus, ikka veel tõestaks ennast. See oli nii valus lugu. Kõik armid muutusid taas haavadeks. Lisandusid veel uued ka, sest ikka on mõnus ennast süüdistada asjades, mis oleks võinud kõik teisiti minna. Ikka on veel meeles ütlemata head sõnad. Ikka materdan ennast veel mõne korra pärast, mil jätsin külastamata .... ja nii kolmel rindel.

"Ta juba teadis. Teadis, et tal on vaja vaid minna. Et lähemale jõuda. Peab olema niisugune koht, kust teine kallas paistab. Ja ta leiab selle koha üles. Mis sest, et vesi on nii külm. Ta teab, et ta näeb, kui ta teisele kaldale natuke lähemale jõuab. Ta tõestab seda kõigile. Tõestab isale. ..."

Totukeotuke

Jooksin oma kolmanda ametliku poolmaratoni. See oli siis naabrite juures Riias. Otsustasin, et kui järgmine kord sinna satun, siis võtan oma ilma kaasa, sest nende poolt pakutu oli põhjamaa inimese jaoks liiast (on ikka lõunanaabrid). Raske oli igat pidi. Tõenäoliselt oli treenitus nõrgapoolne, varasemad taastumise hädad ja kliima. Natuke tegin sohki ja kõndisin ka. Ju oli siis vaja südant rahustada.
Tegelikult Riias käik oli igati lahe, tagasiteel kõkutasime nagu teismelised. Ju selleks hetkeks jõudsid kõik jooksmisest vallanduvad positiivsed kemikaalid mõjuma hakata. Kusjuures, vaatamata minu villis jalgadele ja ringlevale peale, andis tagasi treeningmotivatsiooni jooksmiseks.
Sõber (ma arvan, et võin sedasi öelda) jooksis maratoni. Nii kaua, et haaknõelad, mis hoidsid numbrit särgil, läksid roostetama. Tegelikult on see rooste lugu tõsi, aga ta ikka vapper küll. Ma poleks küll näinud seda kohta, kust ma veel poole peale jookseks. Veel avastasime, et raskust peaks möötma kilomeetrites (mitte kilogrammides) ja on olemas küpsised, mida hetkel süües, saab täiskõhutunde nelja tunni pärast.
Järgmine päev selgus, et tegelikult ma ikka oskan natuke korvpalli ka. Kuigi jalad olid nagu puunukul, siis tahtsin ju ennast natuke tõestada. Peale trenni jäi hea maitse suhu.

Tuju on natuke paranenud.

Jah...olen paha

Hiljuti püüti mulle selgeks teha, et see kriitika (isegi ebaõiglane), mille me saame, sellega me peame õppima elama. Otsustasin siis omale antud (hiljutise) tagasiside panna ühte lausesse: "Suure tagumikuga tümikas, halva iselooguga (ei suuda koostööd teha), mugavustsoonis istuv, ainult raha eest ennast liigutav ning viimane, kuid mitte vähem oluline, korvpalli ka ei oska mängida." Kui ma olin selle lause endale formuleerinud ja naljaga ja mitte naljaga seda erinevas kontekstides kordama hakkasin, siis see ei mõjunud parandavalt, vaid pigem masendavalt. See hakkas ikka rusuma, et olen selline ja pigem see, et on asju, mis mõjutavad nii palju minuga suhtlemist. Mõne nendest lausetest ma vaidleks vastu, kuid ma ei viitsiks võidelda, et ennast õigesti näidata. Ju siis on põhjus selle arvamiseks. Nu tagumik on ju silmaga nähtav :) Ning Jordan ma ka kahjuks pole.

Kui läheks uude kohta ja hakkas paremaks inimeseks. Ehk siis suhtleks rohkem inimestega ja nendega, kellega meeldib suhelda, et neid surnuks ei räägiks. Vist sellise mõtte võtan. Ja olen avatud uutele tööpakkumistele.

Tänasest hakkan vähem rääkima.

Poolsõber

Vestlesin eila ühe inimesega. Äkki ta kasutas lauses sellist väljendit nagu poolsõber. Palusin definitsiooni. Selline väljend keeras minu maailma kohe pea peale. Ta ütles, et rohkem kui tuttav, aga matkale ei läheks. Asi muutus veelgi segasemaks. Vaatasin vestluskaaslast ja mõtlesin, et ta on mu sõber. Saame nädalas paar korda kokku, matkal olen temaga käinud, oma äkilist iseloomujoont talle demonstreerinud. Aga  ... et siis poolsõber. Uue teadmise taustal elan mingis kahtlases kastide maailmas. Tuttav, poolsõber, sõber. Mul on veel kasutusel kolleeg ja väljend "ma tean seda inimest" (mis minu jaoks tähendab, et ma teretan teda). Ja siis veel lisakategooriad - jõusaaliklemm, kossusõber ...

Siis mõtlesin, milliseid ohvreid toovad pärissõbrad oma sõprade nimel. Loobuvad sõbra nimel kogu oma isiklikust elust, selleks et sõber saaks nautida oma elu kuskil kaugel. Või siis olen mina poolsõber ja ei vääri tervet töde. Töde sellest, et tegelikult pole minu pakutav meeltmööda, aga taktitunne, hea kasvatus ei luba seda väljendada. Mis see siis teeb? Ma arvasin, et sõber on see, kellega saab vähemalt tema kategoorias aus olla. Kossukaaslasele ütlen, et see sööt oli küll sitt ja ei karda, et järgmine kord mind mängu ei kaasata. Aga see matka metafoor? Oleme olnud ühisel teel? See nõuab ju ausust?

Vaatasin üle oma laua noort kolleegi ja tahtsin teda ka kuskile definitsiooni alla paigutada. Kas selleks piisab sõber olemiseks, kui ta mulle meeldib ja oleme teineteise suhtes abivalmid? Või peab ikka koos sinna matkale ka minema?

Kogu see jura ja jauram pani mind jälle tundma maailma üksikumana ...

Kaks mõtet

Käisin mina eila jooksmas. Mitte palju, aga natuke ikka. Tegin oma tavapärast ringi tavapärasel ajal. Vastu tulid tavapärased jalutajad ja koju ruttajad. Ma juba teretan enamikku neist. Välja arvatud ühte noormeest, kellega olen kolm aastat "koostööd" teinud, oma meelest enam-vähem läbi saanud. Nüüd näen teda, kui jooksmas käin, söögikohtades ja ükskord isegi rongis (veider, et sellisedi asju mäletan). Aga ei piiksugi kummagi suust. Ma ei tea, et oleks kuidagi negatiivseid seikasid juhtunud seoses noormehega. Aga ei taha esimesena olla viisakas. Kunagi ammu, kui Saksamaal käisin (siis kui kõik ilus ja hea veel elas), jooksin Berliini suures ja uhkes pargis igal hommikul. Mulle tulid vastu kohalikud tervisesportlased ja kolmandal päeval juba naeratasime ja lehvitasime. Vat nii juhtub välismaal, aga mitte Eestis.

Eile helistas vanaema. Ma pole ta häält kuulnud üle kahe aasta. See on minu valus valik olnud. Telefonis oli varjatud number, aga tervitust kuuldes hakkasid pisarad voolama. Kogu minu ebaõiglane käitumine hakkas ennast tunda andma. Info, mida ta jagas, oli minu jaoks möttetu, aga see helistamise fakt iseenesest. Vanaema arvas, et viimati kohtusime 1,5 aastat tagasi. Tema andmed on ebatäpsed. Ma mäletan seda päeva, kui astusin ootamatult ruumi ja vanaisa suurest röömust toolist mööda istus (ja ta oli kaine). See fakt jääb mind tõenäoliselt kummitama kogu eluks.

Mul oli kaks mõtet.

Sisekaemus

Mõtlesin, et mida ma olen viimastel aastatel õppinud. Kogu selle keeruka eluga toimetuleksuks vajaminevat. Arvasin, et äkki on osalemine, millest olen hakanud paremini arusaama. Tähtis pole võit, vaid osavõtt. Mitte, et varem oleks esimene koht mu eesmärk, kuid tundsin pigem, et selleks, et millestki osa saada, pean ka panustama. Vastasel korral karistasin ennast eemale jäämisega. Pole mu abi vaja, järelikult pole ka mind vaja.

Minu aeglase jooksuhobi taustal tundub, et olengi nautlema hakanud kuskil massi moodustamist. Selleks tropiks olen piisavalt hea. Ilma irooniata, kusjuures. Ilma panustamata, kusjuures. Või siis mõistmine, et minu kohalolek on üks põhjus, mis asi saab toimuda. Laias laastus, mitte egotsentrism
Ja olulisim õppetund on kõige kaduvusega seotud. Ehk see kurika ja mõsilaua lugu, kus ka hea saab otsa, kuigi ootaksime, et ülbe saaks oma karistuse.

Kui hakkan enda elu üle liialt süübima, siis aitavad lühikesed romaanid ja pikad novellid. Elada viiskümmend lehekülge kellegi teise elu. Täna kasutasin selleks Doris Lessingu "Vanaemad". Pesuehtne raamat suhetest ja ühiskonnast. Ja lõpuks võiks mainida, et tunded on tähtsamad kui moraal. Aga positiivse tunde andis raamatukene, sest ta näitas, et inimsuhetes on lähedus olemas. Sõbrannade, sõprade ja armukeste vahel.
Mulle meeldis ka meeldetuletus suhtelisusest. Kui alguses naistele tekkis tunne, et neid võidakse lesbideks pidada, siis tundus asi hirmus. Hiljem, kui tekkis kahtlus, et nende päris "moraalitus" välja lekib, oli omasooihalus ok. Perspektiivimuutus.

"Ta püüdis mitte jätta endale aega mõtlemiseks. Mõtlemine, mõtisklemine, sisekaemus ei olnud talle vöörad, aga ta tundis, et need olid tema vaenlased, kes ootasid võimalust ta jalust rabada."

Äkki hakkab parem?

Üldse ei plaaninud kirjutada sellest raamatust, sest sellest ei saa kirjutada. Ühesõnaga kogu raamat oleks tulnud ümber trükkida, vat sellise mulje jättis mulle. Aga tegelikult see nädalavahetus on nii kirju olnud, et tahtsin mingit konkreetset punkti asjale panna. Ja Stefan Kleini "Andmise mõte" tundus kõigi teiste teoste taustal väga loogiline lõpp/algus. Populaarteaduslik raamat inimesest ja tema olemusest. Kumbad saavad elus paremini hakkama, kas altruistid või egoistid? Miks inimesed aitavad võhivöörast ja kumb 50 dollarit teeb õnnelikumaks, kas endale kulutatu või sõbrale kulutatu? Raamatu pealkiri annab vastuse. Näiteid olen jaganud teiste inimestega, võib-olla sellepärast, et endale paremini kinnistada, aga võib olla selle sama andmise pärast.

"Esmalt sai inimestest kõige sõbralikumad, seejärel kõige intelligentsemad ahvid."
"Häbi on karistus, mille me ise endale määrame."

Jännu

Kummaline päev, mis tõenäoliselt ei unune kunagi. Millegi tõttu ei saanud hästi öössi magada ja ajasin ennast laupäeva kohta varakult voodist püsti. Tegin oma igahommikusi tegevusi, nende hulgas ka Oskari söötmist. Kui ta puurist välja tõstsin, siis avastasin, et ta kukub külili. Proovisin korra veel ja juhtus sama. Lasin hädasireeni lahti ja algas nõupidamine. Otsustasime enne üheksat arsti ukse taha passima minna, nuh loomade kiirabisse. Saimegi enne ühte taksit jutule. Arst vaatas sealt ja sealt ja pakkus teadagi mida. Küsisime rohte ja ütlesime, et kui ei mõju, siis esmaspäeval räägime jälle. Kodus oli tavapärane võitlus, et meie jännu manustaks suukaudseid rohte (läbi aastate on see üks omapärasemaid terviseminuteid meil olnud). Mu riided olid täis kõiksugu gemüüset, mis oleks pidanud olema Ossi kõhus.
Ja siis oli vaja jooksma minna. See tähendas üksikut autosõitu tund ja kakskümmend koos oma mõtetega ja tund pool jooksu ja tagasi. Spordi poole pealt oleks võinud rahule jääda, aga üks teine mõte haamerdas peas, kuni see muutus reaalseks peavaluks.
Kodus oligi suurim hirm teoks saanud. Ehk jänes oli oma puuris juba kangestunud. Tuli teha ettevalmistusi matusteks. Sellega lõppes meie kümme ja pool aastat kooselu. Ikka vaatan veel toanurka. Tõenäoliselt aastaid. Sest asjadest lahti saamiseks pidi kuluma pool aega, mil nendega harjusid.

Ja aasta tagasi samal ajal kaotasin ka kedagi tähtsat.

Hea, aga ei ütle ...

Nüüd oskan ma küll vastata, et miks ma eile teatris käisin. Mul oli just seda etendust vaja näha. Läks kuidagi kokku kõige sellega, mida viimasel ajal olen lugenud, uurinud ja õppinud. Vähemalt mõnda asja on mind ka õpetatud. Draamateatris oli Eric-Emmanuel Schmitti "Külaline". Rein Oja mängis dr Freudi, kelle tuli külaline, kelle olemasolus ta kahtles (Tõnu Oja).

Mu meelest oli etenduses nii palju tahke, et ma oma esismeses emotsioonis ei jaksa neid tähtsuse järjekorda panna. Alguses tahtsin minna lavale ja gestaapolasele peksa anda (üldse ei talu ebaõiglust - see paneb mind mõtlema, et kaua ma oma elukutses veel vastu pean), siis kuulasin nii pingsalt doktori tõestusi sellest, et jumalat ei ole, et tundsin kuidas kõrvad pingutusest vilistama hakkasid (tegelikult oli hääl piisavalt vali, aga ei tahtnud midagi mööda lasta ja võib-olla oli see hoopis aju, mis üle kuumenes). Kuidas juba tekkis arusaam, et äkki on ja äkki tulid jälle kahtlused. Inimese uskumine on nõnna habras. Võib erinevas elukeskkonnas kõikuma lüüa. Ja loomulikult kogu see juutide küsimus.
Mulle meeldisid näitlejad. Polnud midagi võltsi ja väikse lava tõttu ei pidanud keegi karjuma ega tatti pritsima esimese rea vaatajate peale. Ma ikka pidevalt imestan, et miks ma väiksena Tõnu Ojast ei möelnud muud kui Pätu isast. Juba teine kord, kui mul selle uitidee pärast on nii väga piinlik.
 

"Mina ei kraba raha kokku, aga juut olen mina."
"Kui tihti sina ENDA raamatuid loed?"

Lauluvõhik

Käisin etendusel. Enne minekut täpselt ei teadnud, mis mind ees ootab. Kuidagi jõuetuks olen jäänud ja koduse tööga vähem vaeva hakanud nägema. Lugesin küll Linnateatri kodulehelt üle, mis kujutab endast "Eesti filmi laulud", aga ju siis ei ole eestikeelsed sõnad minu jaoks piisavalt täpsed. Üllatus oli juba see, et Salme kultuurikeskus oli täis üle keskmise ealisi inimesi ja kui siis nüüd palakatit nägin, siis aimasin, et tegemist pigem laulmise kui näitlemisega. Polnud neil lauludel midagi viga ja ilusad inimesed laval esitasid neid kenasti. Aga miski pärast tuli mulle meelde lapsepõlv, kus kohalikus kultuurimajas nääripeol lauldi ja tantsiti ja visati lava pealt nalja. Inimesed on ennast üles löönud ja plaksutavad iga etteaste peale kätevõrude klõbinal. Samal ajal ikkagi oodati toda Näärivana, kes oleks lasknud teatraalsel pingel langeda ja inimesi ennast loomulikult tunda.

Minu kahjuks räägib muidugi see, et pole pooli Eesti filme näinud, muusikalist kuulmist ei ole ja seega mul nostalgiat ei tekkinud. Äratundmisrööm oli ka ainult ilmselgetel asjadel. "Laanetaguse suvest" pärit laulu "Maailm, mis elab sinus" olin nagu varem kuulnud. Ilmselt oleks mul õhtu korda läinud, kui keegi oleks "Imemehe" tunnusmuusikat lasknud ja käbid plahvatama pannud. Samas ajas muigama ka "Tagametsa tango".

Tegelikult ma ei nurise. Väga õpetlik oli, sain uusi teadmisi endale pimedast alast. Nägin ilusaid ja veel ilusamaid inimesi. Kuulsin laule ja ka kuulasin. Mitte ei olnud ainult taustaks helisemas. Harjutasin vooseisundi saavutamist, aga selles pole nii kindel.

Täna lähen uusi elamusi hankima.

Jänes ...

Olen juba õues jooksmas käinud, kuigi oli veel jäiseid kohti. Olen Eesti mõistes tippsporti vaatamas käinud. Olen mälumängus eduelamuse saanud. Olen uue tutvuse loonud ja vana sõbra sünnipäeval käinud. Olen üle elanud ebaõigluse sporivaldkonnas ja saingi tugevamaks sellest. Ning viimaseks - olen meeletult kuulnud kommentaare oma soengu üle. Isegi, kui mu juuksed sinised olid, ei pööratud sellele nii palju tähelepanu kui nüüd mu kõrvadeni ulatuvatele kiharatele.
Need on minu tähtsündmused viimasest postitusest. Arvatavasti tuleb uusi emotsioone kuhjaga peale. Ilmad lähevad ilusamaks, võimalused suuremaks.
Mitte ühestki eelpool mainitud elemendist ei ole vajadust kirjutada. Olen ausalt saanud need emotsioonid välja elada. Mitte üks rööm ega ülekohus ei jäänud sisse kriipima ega mu isiksust öönestama. Või kui, siis nii sügavale, et hetkel mul pole sellega midagi peale hakata. Hiljem ka enam mitte, sest siis on kahju juba tehtud.
Perioodil, kus loen mitu raamatut korraga, räägiksin sellest, mis üllatas. Sarah Winman "Kui jumal oli jänes" romaani valisin tõesõna pealkirja järgi. Lugesin selle arvustust ajalehest ja läksin raamatukokku küsima. Neil polnudki seda, aga tellisid minu päringu peale. Seega ei jäänud mul muud üle, kui siis see teos läbi lugeda. Üldse ei kahetse. Vastupidi, olin vahepeal asjast väga suures lummuses. Täiesti alguses meenutas ta mulle üht teist raamatut. Lapsed, noorem õde, vanem vend, kõrvalmaja tont (aga seekord ikka päris tont). Hiljem see paralleel kadus, sest kasvati suureks ja juhtus erinevaid lugusid. Suhted ja ellusuhtumine võttis mu jalust nõrgaks. Tahaks endale ka või nii. Aga nö jumal mul juba on ja arvestades tema elutingimusi, ta tõenäoliselt auto alla ei jää. Tore raamat. Sündmustik hoidis ka oma haardes.
"Ja kirjutasin sellest, millest ma tol hommikul ilma olin jäänud. Oma hinge tunnismehest, kes saatis mind lapsepõlves nagu vari, siis kui unistused olid väikesed ja kõigile kättesaadavad. Kui maiustused maksid penni ja jumal oli jänes."

Vot nii

Juustuke

Ma ei suutnud raamatukogus vastu panna pisikesele oranžile raamatule, mille pealkiri oli "Juust" (ei olnud kokaraamat). Ma võtsin ta otsapidi kätte ja tegin selgeks, et Belgia kirjandusklassikaga tegemist. Seega minu teadmatus Willem Elsschotist ja isuäratav pealkiri kooskõlas kaanekujunduse ja väikeste lehekülgede arvuga olidki see, miks ta koju tarisin. Ehk ei suutnud vastu panna.

Millest kõigest ei ole maailmas raamtuid kirjutatud. See oli üks neist avastustest. Mees tuleb "päris" töölt ära, et hakata juustu müüma. Suurtes kogustes vahendama. Takerdub pisiasjadesse ja ebaõnnestub. Läheb "päris" tööle tagasi. Kukub läbi enne kui on suutnud endale põhitõed selgeks teha.
Tegevus on peale Esimest maailmasõda, oluline on ühiskondlik positsioon (kuigi tegelane ise ütleb, et mitte selleks ta ei hakanud juustumüüjaks). Raamatus pole poliitikat. Ongi ühe mehe siseheitlus eneseteostuse, pere ja õigete ja valede otsuste küüsis. Igapäevaelu.
Ja pealegi polnud peategelasele kunagi elus juust meeldinud (vastupidiselt mulle). "Imelik, aga mulle tundus selle kauba juures olevat midagi vastikut ja naeruväärset. Mulle oleks meeldinud millegi muuga kaubelda, näiteks lillesibulate või hõõglampidega, mis on ju samuti tüüpiline Hollandi kaup."

Mulle meeldib raamatukogus tagasi toodud raamatute riiul.

Et mäletaks

Peeter Sauteri poeem "Märkmeid vaeste kirjanike majast" pani mind enda üle imestama. Mitte raamatu, kirjaniku, vaid just iseenda üle. Nagu mina oleksin viiekümnene joomist armastav, kaaslaseid surmale kaotav keppiv mees. Oma süngusele, naturalismile vaatamata olid mõtteread helged. Millestki sellisest nagu ongi puudus. Ühest viiekümnesest mehest mu elus. Sellisest mõttemaailmast. Et siis imestasin, et minus on veel see tahk olemas, aga äkki minus on juba see olemas. Ehk üllatus.

Inimesi armastavad mõtisklused. Või siis, kes otsib, see leiab oma igatsetud igalt poolt. Või "Vaesus õpetab muinasjutte".  Tavapärane elu läbi autori ausa mõtteprisma.  Miks ma arvan, et aus? Lihtsalt seetõttu, et ma ise ei julgeks oma piinlikke eluseiku avalikult kuulutada. Isegi kui selliselt asju pole juhtunud, siis ma häbeneks oma veidraid mõtteid. Vat siit siis tuleb, et pean siiraks ja ehtsaks kirja pandudt (mina vormis ju). Mulle väga meeldis ka see päriselu seal sees ja eneseiroonia loomulikult.

Bukowski, kes on pidevalt WC.
Jaan Krossi nimelise auhinna lugu.
Kärbsed.
Surm.
JNE.

Läksin internetti ja vaatasin järgi, kas ikka mäletan, mis nägu autor on. Mõtlesin õiget meest.

"See kodu pole ristikhein
on leebe lein ja väike vein."

"Play the fool it doesnt hurt
ja tõepoolest võib lollimängimine
vaktsineerida
haigetsaamise vastu."

Panin kirja, et tulevikus mäletaks.

Pärissõbrad

Tühimiku täitmiseks kriitseldan siia veel mõned sõnad lugemisest. Ma armastan raamatuid, mis on kirjutatud raamatutest. Eriti veel nendest, mis ma lugenud olen. Nagu kohtumine vana tuttavaga. Karl Hein "Ajaloolised isikud Eesti ilukirjanduses" pakkusid just sellise elamuse. Pealkiri isegi mitte ei vihja, vaid reedab koheselt, millest teos oli. Seega ei mingit põrsat kotis. Kõigele lisaks sain oma mälumängu pagasisse ka rea fakte. Ma pole kindel muidugi, et õigel hetkel õigest ajukurrust neid otsima hakkan. Näiteks mandragoora taime kasutusest ravimimaailmas; Ivo Schenkenbergi isa oli müntmeister jne.

Aga mis ma jauran. Olen sõnastanud juba oma mõttevoolu alguses selle raamatu väärtuse. Ta tõi mulle meelde minu lugemismälestused ja andis neile värvi minu teisest hobist. Kaks maailma said kokku. Täpselt need kaks maailma, mis mind suudavad veel naeratama panna ja mõnu tundma. Kirjandus ja ajalugu. Kui korvpall ei vasta mu ootustele ja minu saavutusi (aga äkki ma olen ise asjadest valesti aru saanud) ignoreeritakse ning jää ei sula, et saaks õues jooksmas käia, siis on veel kirjandus ja ajalugu. Mõlemaga on see eelis, et iga päevaga tuleb neid järjest juurde ja juurde. Kusjuures seda lauset kirjutades ma isegi muigasin. Hakkas füüsiliselt mönus.

Alguses arvasin, et karistan ennast, kui kõikidele elavate inimeste kutsetele midagi koos teha vastan eitavalt. Lähen koju ja loen raamatut, plätsutan palli või teen veidraid võimlemisharjutusi oma uute jalaraskustega. Nüüd sain aru, et mu vanus on sealmaal, et saangi naudingu nendest tegevustest, kus ma ei pea esinema, kellelegi midagi tõestama, oma kehva iseloomu juures ikka naeratama. Saan olla suspede väel, kõht ripakil, juuksed laiali mööda higist nägu ... Tegelikult ma vist ei ole üksi ka nii, aga see mõte loeb. Vist.

Hea lugemine oli. Minu eestimaised pärissõbrad kõik seal sees.