Kuulan

Nonii, et enne kui väga vanaks saan, siis teen veel laste tempe. Pigem isegi poiste omasid. Nimelt ronisin eila nagu mittepoliitiline orav männi otsa. Ja mitte nagu lihtsalt, vaid kribinal krõbinal. Esimesed oksad polnud just astumise kõrgusel. Aga suutsin maakülgetõmbejõule vastu panna tahtejõu. Vinnasin ennast üles, käed ja jalad "naiselikult" kriimu-kraamulised. Tegelikult läksin ketta järgi. On ikka kallid need nunnud. Üks päev sukeldun sügavusse, teisel päeval sumpan põlvini mudas ja kolmandal siis taeva poole. Ja eesmärk ikka üks - päästa oma kettad. Eila veel tegelikult üks vanimaid ja hammasrattaks muutunumaid. Aga kui lähtuda kuldreeglist, siis tee nii nagu tahad, et sinuga tehakse. Ma tahan, et mu lennutatavad järgiksid ikka minu poolt mõeldud trajektori.

Mingil erilisel moel õnnestus mul nihestada oma paremat õlga. Täna ei seisa isegi pastakas käes ja teatud liigutused toovad lausa pisara silma. Ükskord oli veel valusam, aga siis oli küünarnuk tagurpidi (visuaalselt tuvastatavalt). Nüüd mulle tundub (peale ülipikka vaatlust), et õlg asub omas kohas.  Muidugi ei saa garanteerida, sest ma arvan, et pole oma elu jooksul kokku nii palju oma keskmisest trullakamat õlga passinud. Isegi ilma varukateta pluusesid eriti ei kannata, sest siis oleks ju õlapoisid välja piilunud. Nüüd pean kahetsema neid otsuseid, sest detailne vaatamine ei ütle mulle midagi, võrdlust pole.
Saan panna uue "haiguse" oma veidruste nimekirja. Tõenäoliselt mul on see põlve jama ka olnud, mis ühel kolmest mehest paadis polnud. Seega vaja lisada leksikoni.

Ravi. Määrisin erinevaid ollusi sinna peale ja lisasin väikse elekrtiteraapia. Vannitoas oli kontakti vahetus ja ma siis otsustasin, et võtan ühe käega ühest metallsest juhtme otsast kinni ja teisega teisest. Tulemus oli ju teada, aga mina ikka üllatusin. Isegi nii suurelt, et hakkasin kergelt värisema. Ma ei tea, kas ma ise enam endine olen, aga mu õlg siiski tuikab valuliselt. Nagu tavaline ravi, ei mõju. Ainuke mõju on rohul ja ajal koos ning tark inimene panustaks pigem ajale.

Tegelikult oli see elektrilugu pigem juhus, kui eesmärgipärane ravi. Tark inimene ju hakkab alati kõiki lahtiseid juhtmeid torkima eirates kõiki reegleid, mida ta kunagi koolis on kuulnud. Mina olen tark. Tegin kõike, mille kohta öeldakse, et ära seda kodus järgi teha proovi.

Hääl on nii ära, et sosistamine on parim, mida lubada saan. Ikka väsitav ja tekibki selline tunne, et ei tahagi midagi öelda, kuna kuulata on lihtsam. Äkki see oligi see oomen, mida ma ootasin. Empaatilises mõttes hakkas veel valusam ja jutustamise isu kadus täiega, kui mõtlesin, et ma hakkan paari päeva pärast kriiskama, aga kunagi keegi pidi väga pikka aega võitlema selle eest, et teda kuuldaks ja kuulataks.

Kuulata on mõnus.