Selline mulje, et palju on juhtunud. Siis aga tekib tunne, et midagi pole juhtunud. Olen istunud siin ühe koha peal kaks nädalat jutti ja mõelnud, et selline siis ongi minu töö ja kutsumus. Tegelikult mitte, just selline töö võtab motivatsiooni ja mötte. Aga õnneks annab see kiibitsejatele nii palju juurde. Nende arvamus minust kui mugavustsoonis istujast on saanud ju mingil määral tõestust. Olen nagu kommunismi parim näide - kaks kuud kahe nädalaga (paberil). Appi, kuidas mu hing tilgub verd, tunnen, et mu väärtushinnangutel trambitakse, minu eneseväärikust öönestatakse. Ja midagi teha ka nagu pole. Ootan juba puhkust. Enne tahan oma järgmise perioodi asjad ka kirja panna, et ei tekiks tänast seisu.
Vahepeal olen näinud toredaid inimesi. Ja tekib tunne, et kohe-kohe saab selliseid ja ka neid jälle näha.
No comments:
Post a Comment