28 March, 2014

Hirm nahas


Terve oma elu on otsinud ta oma ülesannet. On tööd teinud, on inspiratsiooni oodanud. On ennast alandanud, on teisi väärkohelnud. Kolistanud mööda ämbreid ja räästaaluseid. Valinud tuttavaid ja kaotanud sõpru. Oodates elult ideaalolukordi või stsenaariumi järgimist. Piitsutanud ennast, ületanud takistusi. Möttetuks tunnistanud.  Igasuguse järje kaotanud. Valinud kulgemise, vihastanud ja rööprapsinud. Rohinud peenart siit, sealt ja keskelt. Ostis suurest hirmust spordisokid. Luges raamatuid eneseületajatest ja tööloomadest.
Avastas, et tema elustiil on tema ankur. Ehk siis kuidas sai Kurt Vonnegutist nii hea kirjanik - aastaid kirjutamist ja äraütlemisi. Kuidas sai Jordanist maailma parim korvpallur - pidev trenn ja mööda visked. Ühesõnaga, ei pea milleski andekas olema - peab lihtsalt tahtma millegi nimel tööd teha. Ei tohi karta eksimist.
Ta ei taha olla enam allaandja.

Ta oleks nagu tugevam ... ehk teaks rohkem ja ei taha midagi. Teine oleks nagu nõrgem ... ehk teaks vähem ja tahaks rohkem. Aga igapäevases suhtlussituatsioonis nö tugevam kohmetub, vaatab maha, valib hoolega sõnu. Ometigi ei taha ta midagi, ei karda midagi, aga miski nagu sunnib. Lapsepõlv tuleb meelde. Aga siis tahtis midagi. Vähemalt see tunne. Koolipeol, pika koridori lõpus, enne füüsikaklassi vahetasid üks teine tugevam ja üks teine nõrgem kohad. Tugevam küsis tunnete kohta ja nõrgem kehitas õlgu. Järgmisel hetkel olid rollid vahetunud mõneks nädalaks. Aga kui siis veel kehitati õlgu, siis sai näitemäng läbi. Tagasi vaadates oli ilus etendus. Nüüd ei ole ega tule etendust. On kohmetus, ei ole tundeid ega õlakehitust. Pole sellist situatsiooni, aga lihtsalt tugevus ja nõrkus. Tavaline elu, mitte selle algus. Ja miski kummaline kaheksateist aasta tagune paralleel.

Hirm nahas.

20 March, 2014

Mis nüüd?


Selle aasta esimene poolmaraton tehtud. Tingimused olid talvised, kuid porised. Lund sadas otse näkku, ripsmed keeldusid lörtsi raskuse all üles poole tõusmast ja samal ajal jalad lirtsusid poris. Hea, et kõike ei näinud. Ainus eesmärk oli olla viimasest parem. Sain hakkama. Start on tehtud.

Armumise tunne pole ka kuskile kadunud. Mõtlen olnud ja oleks võinud asjadele. Mõtlen erinevatele tõlgendamistele. Mõtlen reaalsuset põgenemisele. Mõtlen lapsepõlvele. Miks mitte tulevikule?

Eelmisel nädalal oli mul kahetunnine vestlus tähtsa ülemusega. Ma ei saanud aru, mis minust taheti ja kas üldse taheti. Aga miski taak kukkus küljest, sest üle pika aja oli suhtlus. Kuigi kasutati ütlust, et ma ütleksin Sulle halvasti, aga ei taha Sulle haiget teha. Huvitav, kas jäi siis tegemata see haiget?

P. Sauteri nö lasteraamat tekitas mus suurt imestust. Tõesõna, kas ma loeks lastele juttu nokupuust ja peerupallist.  Mõtlesin ja lugesin. Isegi mu väikstel sõpradel jäi suu lahti. Panid kirjanikule diagnoose. Pildid ei teinud asja paremaks. Jõudsime arusaamisele, et lasteraamatud võiksid nunnud olla. Kasvõi natuke.

Mis nüüd saab, mis edasi?

12 March, 2014

Vist


Selline ootusärevus, armumise tunne vist. Mitte sõna otseses mõttes, vaid kirjeldavalt. Süda taob kiiremini, midagi on õhus. Liblikaid ei ole kõhus. Tegelikult ei oska seda sõnadesse panna. Või vastupidi, kõik fraasid, mis iseloomustavad mu olekut võivad tegelikult teelt eemale juhtida. Iseloomustavad sõnad tegelikult ei iseloomusta minu tunnet. Mitte, et see ainulaadne oleks. Paar korda varem on sama jama olnud, aga siis sai asjale anda kas inimese nime, saavutuse suuruse, adrenaliini määra. Nüüd seda pole. Ainult ilm on ilus. Ja tunne.

Mongooliasse ei plaani minna. Need korrumpeerunud riigid pole minu teema. Pole piisavalt raha ega iseloomu, et ennast kehtestada ja läbi närida kasuahnusest. Lugesin Roy Strideri "Minu Mongoolia" selleks, et õigustada enda metafoori, et on riik, millest ei sõltu midagi. Pigem oli teistsugune raamat. Polnud riigist, millest ei sõltu midagi.  Mulle meeldivad raskustega võitlused ja inimesed, kes oma armastustundele järgi ei anna.  Ich Bogdiga seotud peatükid ... mmmm .... Ja koera saamise ja endale saamise lugu. Tahan ka ennast ületada ja premeeritud saada. :)

See on nüüd küll mu lemmik "Minu ..."

Äkki tuli see tunne raamatust?

09 March, 2014

Päris?


Käitun oma südametunnistusega kooskõlas. Või nii vähemalt võiks. Hüppan oksalt oksale ja vaatan, et endast palju plära maha ei jätaks. Või midagi nii. Küünarnukk on enne suve haige, eriti ei meeldi see info. Ei oska ka midagi peale hakata, lootsin, et läheb üle. Nüüd selle süstiga ei hakka ju jamama. Või?

"Minu sees elab mürgine vanamees - ei tea, kas ta tuleb sealt kunagi päris välja ja hakkab vasakule ja paremale mürki pritsima või lahkub suvalises suunas ja annab ruumi mõnele teisele tüübile." 
Täpselt seda ma tunnen. Pidevalt tahaks iroonilisi ja sarkastilisi märkusi teha, eriti malbetele ja pehmetele inimestele. Eriti nendele, kes vaatavad mind siiraste silmadega ja püüavad mõistatada, mis toimub mu deformeerunud ja jäises ajus.

"Veider, keegi teeb mingi teo ja seda veetakse lohinal pool elu järele."
Mõni kahetsus ei saa kunagi otsa. Ühel päeval kiirabi ukse taga oodates majasõpra (järjekordne hüppeliiges), hakkasin lahinal nutma, sest oli üks teine päev, üks teine inimene ja teine situatsioon. Aga siis oli juba hilja. Väga hilja.

"Solvuda on nii lihtne, selleks piisab pisikesest liigutusest, pisikesest eiramisest, pisikesest petmisest. Solvaja ei pane ise seda tähelegi. Solvumisest ülesaamisega on aga tükk tegemist. Koolis seda ei õpetatud."

Tean täpselt ja tunnen, et ka mina olen kuskil midagi valesti teinud, sest kui solvumine on nii suur, et traditisoone eiratakse ja jäetakse tegemata midagi, mida on tehtud viimased kümme aastat. Ja mida ma siis tegelikult tegin?

Tegelikult mulle meeldivad Peeter Sauteri mõtted. Ainult üks on imelik, Laura ei olnud mu lemmiktegelane selles romaanis. Jättis kuidagi selgrootu naise mulje, isegi pettumus oli see lõpu sõrmuste ostmine ja muu, aga raamat oli ok. Jutt siis "Ära jäta mind rahule" teosest.

Äkki peaks ka lihtsalt olema?