Terve oma elu on otsinud ta oma ülesannet. On tööd teinud, on inspiratsiooni oodanud. On ennast alandanud, on teisi väärkohelnud. Kolistanud mööda ämbreid ja räästaaluseid. Valinud tuttavaid ja kaotanud sõpru. Oodates elult ideaalolukordi või stsenaariumi järgimist. Piitsutanud ennast, ületanud takistusi. Möttetuks tunnistanud. Igasuguse järje kaotanud. Valinud kulgemise, vihastanud ja rööprapsinud. Rohinud peenart siit, sealt ja keskelt. Ostis suurest hirmust spordisokid. Luges raamatuid eneseületajatest ja tööloomadest.
Avastas, et tema elustiil on tema ankur. Ehk siis kuidas sai Kurt Vonnegutist nii hea kirjanik - aastaid kirjutamist ja äraütlemisi. Kuidas sai Jordanist maailma parim korvpallur - pidev trenn ja mööda visked. Ühesõnaga, ei pea milleski andekas olema - peab lihtsalt tahtma millegi nimel tööd teha. Ei tohi karta eksimist.
Ta ei taha olla enam allaandja.
Ta oleks nagu tugevam ... ehk teaks rohkem ja ei taha midagi. Teine oleks nagu nõrgem ... ehk teaks vähem ja tahaks rohkem. Aga igapäevases suhtlussituatsioonis nö tugevam kohmetub, vaatab maha, valib hoolega sõnu. Ometigi ei taha ta midagi, ei karda midagi, aga miski nagu sunnib. Lapsepõlv tuleb meelde. Aga siis tahtis midagi. Vähemalt see tunne. Koolipeol, pika koridori lõpus, enne füüsikaklassi vahetasid üks teine tugevam ja üks teine nõrgem kohad. Tugevam küsis tunnete kohta ja nõrgem kehitas õlgu. Järgmisel hetkel olid rollid vahetunud mõneks nädalaks. Aga kui siis veel kehitati õlgu, siis sai näitemäng läbi. Tagasi vaadates oli ilus etendus. Nüüd ei ole ega tule etendust. On kohmetus, ei ole tundeid ega õlakehitust. Pole sellist situatsiooni, aga lihtsalt tugevus ja nõrkus. Tavaline elu, mitte selle algus. Ja miski kummaline kaheksateist aasta tagune paralleel.
Hirm nahas.
No comments:
Post a Comment