Selle aasta esimene poolmaraton tehtud. Tingimused olid talvised, kuid porised. Lund sadas otse näkku, ripsmed keeldusid lörtsi raskuse all üles poole tõusmast ja samal ajal jalad lirtsusid poris. Hea, et kõike ei näinud. Ainus eesmärk oli olla viimasest parem. Sain hakkama. Start on tehtud.
Armumise tunne pole ka kuskile kadunud. Mõtlen olnud ja oleks võinud asjadele. Mõtlen erinevatele tõlgendamistele. Mõtlen reaalsuset põgenemisele. Mõtlen lapsepõlvele. Miks mitte tulevikule?
Eelmisel nädalal oli mul kahetunnine vestlus tähtsa ülemusega. Ma ei saanud aru, mis minust taheti ja kas üldse taheti. Aga miski taak kukkus küljest, sest üle pika aja oli suhtlus. Kuigi kasutati ütlust, et ma ütleksin Sulle halvasti, aga ei taha Sulle haiget teha. Huvitav, kas jäi siis tegemata see haiget?
P. Sauteri nö lasteraamat tekitas mus suurt imestust. Tõesõna, kas ma loeks lastele juttu nokupuust ja peerupallist. Mõtlesin ja lugesin. Isegi mu väikstel sõpradel jäi suu lahti. Panid kirjanikule diagnoose. Pildid ei teinud asja paremaks. Jõudsime arusaamisele, et lasteraamatud võiksid nunnud olla. Kasvõi natuke.
Mis nüüd saab, mis edasi?
No comments:
Post a Comment