"Minu sees elab mürgine vanamees - ei tea, kas ta tuleb sealt kunagi päris välja ja hakkab vasakule ja paremale mürki pritsima või lahkub suvalises suunas ja annab ruumi mõnele teisele tüübile."
Täpselt seda ma tunnen. Pidevalt tahaks iroonilisi ja sarkastilisi märkusi teha, eriti malbetele ja pehmetele inimestele. Eriti nendele, kes vaatavad mind siiraste silmadega ja püüavad mõistatada, mis toimub mu deformeerunud ja jäises ajus.
"Veider, keegi teeb mingi teo ja seda veetakse lohinal pool elu järele."
Mõni kahetsus ei saa kunagi otsa. Ühel päeval kiirabi ukse taga oodates majasõpra (järjekordne hüppeliiges), hakkasin lahinal nutma, sest oli üks teine päev, üks teine inimene ja teine situatsioon. Aga siis oli juba hilja. Väga hilja.
"Solvuda on nii lihtne, selleks piisab pisikesest liigutusest, pisikesest eiramisest, pisikesest petmisest. Solvaja ei pane ise seda tähelegi. Solvumisest ülesaamisega on aga tükk tegemist. Koolis seda ei õpetatud."
Tean täpselt ja tunnen, et ka mina olen kuskil midagi valesti teinud, sest kui solvumine on nii suur, et traditisoone eiratakse ja jäetakse tegemata midagi, mida on tehtud viimased kümme aastat. Ja mida ma siis tegelikult tegin?
Tegelikult mulle meeldivad Peeter Sauteri mõtted. Ainult üks on imelik, Laura ei olnud mu lemmiktegelane selles romaanis. Jättis kuidagi selgrootu naise mulje, isegi pettumus oli see lõpu sõrmuste ostmine ja muu, aga raamat oli ok. Jutt siis "Ära jäta mind rahule" teosest.
Äkki peaks ka lihtsalt olema?
No comments:
Post a Comment