Vist

Selline ootusärevus, armumise tunne vist. Mitte sõna otseses mõttes, vaid kirjeldavalt. Süda taob kiiremini, midagi on õhus. Liblikaid ei ole kõhus. Tegelikult ei oska seda sõnadesse panna. Või vastupidi, kõik fraasid, mis iseloomustavad mu olekut võivad tegelikult teelt eemale juhtida. Iseloomustavad sõnad tegelikult ei iseloomusta minu tunnet. Mitte, et see ainulaadne oleks. Paar korda varem on sama jama olnud, aga siis sai asjale anda kas inimese nime, saavutuse suuruse, adrenaliini määra. Nüüd seda pole. Ainult ilm on ilus. Ja tunne.

Mongooliasse ei plaani minna. Need korrumpeerunud riigid pole minu teema. Pole piisavalt raha ega iseloomu, et ennast kehtestada ja läbi närida kasuahnusest. Lugesin Roy Strideri "Minu Mongoolia" selleks, et õigustada enda metafoori, et on riik, millest ei sõltu midagi. Pigem oli teistsugune raamat. Polnud riigist, millest ei sõltu midagi.  Mulle meeldivad raskustega võitlused ja inimesed, kes oma armastustundele järgi ei anna.  Ich Bogdiga seotud peatükid ... mmmm .... Ja koera saamise ja endale saamise lugu. Tahan ka ennast ületada ja premeeritud saada. :)

See on nüüd küll mu lemmik "Minu ..."

Äkki tuli see tunne raamatust?