Ma vannun. Vannun veel natuke. K... K...
Miski nagu ei klapi mu peas ja kehas.
Jooksin märtsi viimastel päevadel oma elu teise maratoni. Olgem ausad, raske oli. Aga paar päeva peale eneseületust tundsin ennast kui üks kangelane jõulude ajal. Eks selle nimel teengi selliseid absurdsusi. Nüüd hakkab emotsioon haituma, kuid see, mis tegevusega võitsin, on alles. Uued tuttavad, kellega läbisin joostes koos 35 kilomeetrit. Uus lugu mu ebaküpsusest. Uus füüsiline eesmärk.
Peale pikka jooksu sattusime kenade jõukate inimeste juurde golfiklubis. Pakuti süüa ja juua. Tegelikult süüa võtsime ise ja jooki tõi peoperenaine meile morsikannuga. Laua äärde tulles arvas, et kontvööraste dressides ja plätudes külalistega (kellest üks unustas isegi sünnipäevalist õnnitleda) peaks ka vestlema. Selleks sobis küsimus: "Palju jooksite?" Järgnes kiire vastus: "Kogu kannu jooks tühjaks."
Veel üks omapärane lugu. Juba paar päeva lugesin Charles J. Shieldsi "Eks ta ole. Kurt Vonnegut: elu". Võtsin vastu otsuse, et reedel loen lõpuni. Sellel hetkel ma veel ei teadnud, et 11. aprill 2007 suri kirjanik. Veider, see reede oli 11.04. Mitte, et ma sellele mingit tähendust omistaks. 11. aprill on minu jaoks ikka hoopis teisel põhjusel ajalukku läinud.
Aga kui sellest juba juttu tuli, siis avastasin, et olen Kurt Vonnegutiga sarnane. Mitte, et oleksin nii andeks. Kahjuks pole pooltki nii töökas ega järjekindel. Sarnane pigem tema nö negatiivsete omadustega. Suhtumine perekonda, vastuolulisus parem- ja vasakpoolsetel mõtetel jne. Aga tõenäoliselt hakkan tema loomingut hoopis uue pilguga uuesti uurima.
"Koosseisuliseks jobuks olemine tähendab, et sul ei ole sõpru, et sind vaadatakse nagu võõrast"
"Me oleme need, keda teeskleme olevat, seepärast peame ette vaatama, keda teeskleme olevat."
"Avalikkuse ees kasvas Vonneguti maine asjatundja ja pahurdajana, kuid tegelikult ei tundnud ta end nii tujukana."
Sedasi siis.
No comments:
Post a Comment