Jääb põgenemata

Mõtlesin, et põgenen Keeniasse. Teen endale mõned põhitöed selgeks ja lähen. Lugesin läbi Janika Tamme "Minu Keenia" ja Peeter Vihma "Kättpidi Keenias" ja sain aru, et mind ei oota sinna keegi. Isegi jooksma mitte (aga see vist oli ühest teisest raamatust). Muidugi ootaks, kui mul oleks raha kottide viisi. Tegelikult ka siis ei oodataks mind, vaid mu kotte.
Esimene raamat oli kuidagi naiselikult pehmelt masendav, ajas paaril korral lausa pillima ja elu tema ebaõigluse üle süüdistama; teine teos konkreetsem, kuid sisaldas häirivalt palju trükivigu ja keerukaid lauseid, mida pidi üle lugema. Ühesõnaga - seekord jään veel Eestisse, teen sporti, saan vigastusi (hiljuti küünarnukk), aga ma tean, et ei pea maksma igale ühele, et ellu jääda.

Siiski mägedesse ronimise himu tuli peale. Tegin endale isegi kokkuvötte ronimiskõlbulikest. Kui positiivselt mõelda ja treenida, küll mõttest ka asja saab.

Peeter Vihma: "Ainult juhtumise võimalus paneb kartma. Kui juba juhtub, siis tuleb tegutseda, siis pole kartmiseks aega."
"Kui sul on naabrid, siis sul on hea iseloom. Inimesed tahavad olla sinu juures."
"Milleks palgata endale juristi, kui sa võid osta kohtuniku."

Patrioot.