Toredaid asju juhtub. Ise peab panema ka asju juhtuma, siis juhtubki. Juhtumine on ka juhus, aga seda harvem. Tihedamini on ta aju ja liigeste koostöö. Võit mõtte ja muu laiskuse üle.
Tuleb otsuseid vastu võtta. Kasvõi selliseid, kas viitsin hakata suures hulgas pabereid määrima, et tõestada oma pädevusi ja sobivust. Natuke on aega mõelda. Äkki uuel aastal ka rohkem aega selliste tegevuste jaoks. Elame mõtleme, äkki aeg paneb mõistust pähe ja võtab ebakonstruktiivseid emotsioone vähemaks. Mulle on hakanud see meeldima, et ei pea enam teesklema, need inimesed, kes on antipaatsed, teavad seda ja ei trügigi enam suhtlema. Ma mitte ei ole juhuslikult kõrvale jäänud, ma lausa naudin seda. Mulle isegi meeldib olla Mongoolia. Minust ei sõltu midagi ja tehku teised, mis tahavad, mul ei lähegi miskit untsu. Ja ma ei pea selleks isegi pingutama mitte. Kuulsin kuskilt, et vaimuhaiged ja närvilised inimesed kasutavad tihedamini sõna MINA kui korras tüübid. Mis see siis nüüd siin ütleb. Hakkan edastama SINA sõnumeid. Aga see ei lähe nii väga kellelegi korda :) Mongoolia värk. Huvitav, kas seal mind oodatakse?
Suure elamuse sain teatrist. Kui kõik maailma inimesed olid Draamateatri suures saalis proua Ita Everit vaatamas, siis meie olime vähese publikuga väikeses saalis "Kraepelini variatsioonid" etendusel. Tsiteerides tänapäeva kirjandust: "Suurepärane, nutta sai ja naerda sai." Loomulikult olen subjektiivne ja armastaksin Lembit Ulfsakit igas asendis, aga selles rollis oli asi ikka väga väga väga isiklik. Haigus ja sellega toime tulek, mõlemalt poolelt (terve ja haige). Teema oli keeruline, kindlasti kontekstis, kes peab hoolitsema kelle eest, aga samas oli ka huumor sisse toodud, mis mõjus seda hüsteerilisemalt, et see lõppes järsku nagu noaga lõigatult ja kohe algas sünge teema. Juurte juurde jõudmine. Sümbolid haige jaoks. Ja lootusetus. Kuidas siis võtta sellest parim? Siiani ajab veel nutma ... vaataks korra veel ...
Ma nägin sellest etendusest und ka.
No comments:
Post a Comment