Huumoripunktid annaksin rumeenlasele, keda märkasin seetöttu, et ta võttis seminaridel sõna. Tema mind ilmselt juhuslikult. Lahkumisel tuli noormees minu juurde ja tegi lõunaeurooplase tseremoonia: musi ühele ja siis teisele ning jälle esimesele põsele ja ütles, et tõenäoliselt jääme üksteisest puudust tundma.
Saksa mees oli sümpaatne. Tundus. Ega ma ei kontrollinud. Ja siiski siiski meeldisid mulle horvaatlannad enim. Võib-olla selleks, et nägin unes oma lemmikjalgpallurit (kuidas küll see asjaga seotud on?) Mötlesin, et kuna hüvasti ei jätnud, siis kohtume veel. See annab hingele rahu. Inimestega peab saama konkreetselt suhted lõpetada. Ka minisuhted. Mälestuste nimel.
Avastasin, et valu ja kaotust korvatakse iluga. Räägin surnuaedadest. Ameerika sõdurid on saanud endale silmailu pakkuva viimse puhkepaiga Omaha rannal. Meri, männilaadsed puud, valged marmorist ristid, mis igasse suunda vaadates moodustavad read. Need olid need mehed, kelle omaksed arvasid, et hukkunud sõjamees peaks jääma sinna mulda, kus ta oma elu andis. Mu lemmikfilmi algus ja lõpp on filmitud nende valgete ristide taustal, kuid sõjategevus oli viidud Iirimaale, sest prantslased on 70 aasta jooksul rannaääre maju täis ehitanud, mida 1944. aastal seal polnud.
Peale rahvaste paabli (mõne kindlasti unustasin) oli hirmuäratav ka Caeni linna ühistransport. Meie tunnise seikluse saab kokku võtta sellega, et olenemata rahvusest, ei hammustanud keegi süsteemi läbi ja erinevat teekonda kasutades ja enam-vähem üksteisest sõltumata jõudsid kõik ühte bussi samal ajal kokku ja hilinesime võimasalt õhtusöögile. Point .... Nii eemaldumine punktist A kui ka lähenemine punktile A käis sama bussipeatuse kaudu. Ja ja ja. Samal pool teed samale poole, kuid vastassuunas. Ja ja ja.
Linna sisenedes väljusime bussist. Jätsime bussipeatuse meelde, vaatasime teisele poole teed ja saime aru, et lahkuda tuleb sealt. Lahkumise ajal läksime siis saabutud peatuse vastaspoolele. Nagu Eestis ja Horvaatias asi käib. Seisime natuke aega ja avastasime, et meie bussid seal siiski ei peatu. Küsisime teed. Meid juhatati 400 meetrit eemale nurga taha, kus juba poolatar ootas bussi. Olime õnnelikud, sest nutikas üksik ja iseseisev poolakas ju ei eksi. Sinna ka ei tulnud busse. Peatus oli. Läksime järgmisse kohta ja nägime bussi, mis kandis meile vajalikku numbrit. Jooksime ja bussijuht ütles, et ta tuleb sealt suunast, kus me minna tahame, aga ta võib meid peale võtta ja hüüda, kus peame maha minema, et siis oma suunas bussi ootama jääda. Bussijuht viis meid sinna, kus teekonda alustasime kolmekesi. Jajaja. Nägime, et tuttav ameeriklanna tüütab inimesi oma murega. Hüüdsime teda. Üks mees soovitas meil trammiga kesklinnast veidi eemale sõita ja seal bussi oodata. Ei pidavat siis saama enam eksida. Jõudsime ühesuunalise tee bussipeatusesse ja suund oli ikka kesklinna poole, mitte meile vajalikus suunas. Asi oli juba koomiline. Kuskilt liitus meiega veel jooksev ja veidi paaniline valgevenelanna koos ukrainlannaga. Nad olid veendunud, et siia linna tuleb meil pikaks jääda ja öhtusööki sellel kalendripäeval enam ei saa. Tuli buss, suunaga kesklinna. Läksime peale, hakkasime bussijuhiga kõik rääkima. Ma kindlasti veel lisasin eestikeelseid lauseid, et asi oleks selgem. Aga siis vaatasime sõiduki sisse ja seal ei olnud mitte ühtegi vöörast nägu. Kõik meie seminari tüübid. Algas meeletu homeeriline naer ja teine eestlanna hüüdis mulle üle bussi, et see on õige buss ja kuskilt keerab vajalikule poolele. Läbisegi algas muljete vahetamaine, kuidas keegi bussile sai.
Nüüd möistate, miks ma Pariisi vallutasin jalgsi. Aga sellest juba hiljem.
Jätkub ...
No comments:
Post a Comment