Naised saunas rääkisid. Ma arvasin, et see on mingi nali või jutu tõsiseltvõetavuse vähendamiseks loodud sõnakõlks, aga võta näpust. Päriselt need naised saunas räägivad. Ühel õhtul, kui peale trenni ennast napilt saunalavale pressisin, siis kuulsin ikka terve kohaliku kroonika ära. Teised ei pannud tähelegi, et üks vööras, kõrv kikkis, muutkui kuulab ja nohiseb. Suures jutuhoos unustasid nad ka leili visata. Hakkasin enda olukorda analüüsima, istun ja külmetan saunas, kuulan sunniviisiliselt jutte, mis pole mõeldud mu kõrvadele ja ära ka ei lähe. Äkki läheb põnevamaks. Samasugune naine nagu need, kes rääkisid. Uudishimu tappis kassi!
Täna ujumas kargasin naiste riietusruumi ja sain kohe vihkava pilgu osaliseks. Anti märku, et tegemist on naiste garderoobiga (see mu elus viies kord, kus mind meeste patta pannakse). Kui tagi seljast eemaldasin ja mütsi varna riputasin, siis pilk selgines ja sain endale kuskil saja-aastase sõbranna. Rääkis tänasest müstilisest kuupäevast ja ma rumala peaga mainisin, et kunagi aastaid tagasi lõppes sellel päeval Esimene maailmasõda. Ja siis pääses lingu tagant valla lugu. Ei saanudki ujuma minna, sest endast vanemaid tuleb kuulata. Proua ema oli Esimese sõja ajal sõduritele pesu õmmelnud, selle eest Singeri masina endale saanud. Suure näljaga päriselt kartulikoori söönud. Jutustajal tulid endal külmavärinad peale. Ja lõpetuseks ütles midagi eriti olulist. Nimelt, kui ema elas, siis ta ei pööranud sellele kõigele tähelepanu. Olid oma igapäevased toimetused ja tegevused. Aga nüüd ...
Naised saunas räägivad.
No comments:
Post a Comment