Lugesin artiklit naisest, kes tegi sporti, sest tal olid mured, mida otsustas lahendada spordiga. Tulemus oli see, et annuseid tuli suurendada ja suurendada.
Lugesin raamatut naisest, kes asus metsikule matkale leina pärast ja lootuses ennast leida. Ta lõpetas teekonna ja leidiski ennast. Ja see füüsiline pingutus, mis annab meile "kohale jõudes" kirjeldamatu naudingu. Rääkimata protsessi mõnust (välja arvatud maratoni 35. kilomeetril tahaks küll olla kuskil mujal keegi teine. Vähemalt mina need kaks korda olen tahtnud).
Inimene on suurepärane ja tahtejõud on kõige suurem looduses eksiteeriv jõud. Loomulikult võtab maakülgetömme kohe oma, kui tahtejõu lõdvaks lased või valvsuse kaotad.
Aga eneseotsingud? Sport ja käsitöö on elemendid, mis panevad mind natukesekski oma keha ja ajuga vaherahu sõlmima. Ma konkreetselt näen, mis ma suudan. Aga igapäeva töös see pole nähtav. Seega, kas ka mul on sport vahend, mitte protsess ise?
"Ma olen aeglane kõndija, kuid ma ei lähe kunagi tagasi" Abraham Lincoln - selle tsitaatdi leidsin Cheryl Strayed i raamatust "Metsik". Parim naisest (ja naise) kirjutatud raamat, mida hetkel tean. Elasin nii intensiivselt tegevusele kaasa, et ka mul jooskis higi ja see vaheldus külmavärinatega. Olin kurb kaotatud mälestusesemete pärast ja kuidagi sain aru tema käitumismotiividest. Ja muidugi tahan ka ise kohe hakkata hullusi tegema.
Ma vist ostan endale selle raamatu inglisekeelse variandi. Ikka juurte juurde tagasi.
No comments:
Post a Comment