See vanuse asi hakkab kinnisideeks muutuma. Nimelt tuli meile uus kolleeg, kes näeb vähe räsitud välja ja ka lõhnab ebameeldivalt. Otsustasin härjal sarvist haarata ja küsisin otse ta eelneva elu ja tegevuse kohta. Leidsime ühised tuttavad ja mingil hetkel taipasin, et tegemist on minust noorema mehega. Mul tekkis nii tugev tahtmine peegli juurde joosta ja saada kinnitust, et ma näen parem välja. Töesõna, ma oleks mehele pakkunud isegi üle kümne aasta vanust juurde.
Peale seda hakkas jälle peas trummeldama ja trummeldama ...
Ma ei ole nii vana, et peaksin kirstulaudu koguma, hoopis oma kogemusi kasutades peaksin hakkama elu elama. Ma näen unenägusid sellest, kuidas ostan endale uhke seljakoti ja topin ainult hädapärast täis ning pistan matkama. Lõpuks peaksin kuskile mägedesse jõudma. Mu sõbrad naeravad mu unistusi. Ütlevad, et kuni Pärnuni saaksin ilma kotita minna. Sinna tooksid koti järgi, kaugemale ei viitsivat nad sõita. Ok, lähme siis autoga Poola. Kes sõidab? Üks ei taha ja teine ei oska. Tösi ta on. Võtaks siis vähemalt koera. No, kuidas siis matkama lähen? Pole üldse kurb ega nukker, aga miski kihutab mind takka. Kardan elu maha magada. Tahaks kogeda midagi suurt ja võimast. Nagu keskeakriis või uus puberteet? Või üks teine looduslik kutse?
Eelmise aasta suvine ebaõnn formuleerus talviseks õnnestumiseks. See tegi tuju paremaks ja kehakaalult kergemaks. Vähemalt tunde. Saavutasin selle hetke maksimumi. Sport on ravim. Ja hea koht on tunnustus.
Ja viimase märkusena lihtsalt mainin, et Valdur Mikita "Lingvistiline mets" pole minu raamat. Veerand ajast ei saanud aru, millest kirjutati, teise veerandi ei saanud aru miks kirjutati, kolmanda ja neljanda veerandiga mul tekkis suhe. Miskit isegi meeldis ja miskit olin samalaadselt möelnud. Mulle tundus, et pooled mötted jäid lõpuni lahti kirjutamata. Kui enam aru ei saanud, siis läksid mötted oma teed uitama. Sellised informatiivsed osad, et kust sinisilmsed pärit ja kes elavad 58. laiuskraadil olid huvitavad tähelepanekud, aga selle info edasine analüüs ei paelunud. Sünesteesia? Miks sellest nii palju räägitakse?
"Lõhnad, maitsed ja puudutused on asjad, mida on võimatu salvestada."
No comments:
Post a Comment