Kunagi keegi ütles, et inimene kannatab nii palju, kui ta ölgadele pannakse ja ei kraadigi rohkem. Ma murdusin täna kõige ebasobilikumal ajal ja ebasobilikumas kohas. Nimelt naiste kossutrennis. Nii vööraste inimeste ees ikka ma tavaliselt olen tugev. Olen varemgi vihastunud ja veiderdanud, aga täna purskasin pisaratesse otse keset mängu. Mitte just päris lambist, hakati seletama mulle, kuhu ma miski katte ajal jooksma pean ja prooviksin visata kolme sekundi alast väljast. Noogutasin ja tegin oma, sest minu tugevus on korvialune võitlus ja seda ma kasutan. Mingil hetkel olin jälle tähelepanu keskpunktis ja teema sama. Kontrollimatult hakkasin nutma ja tulin koju ära, ilma ühegi sõnata, higised riided seljas ja pea täis korvpallist loobumise mötteid, eelkõige naiste korvpallist. Nagunii see nr 6 pall on alamööduline. Ma ei saa aru, miks ei või korvi all võidelda, kui sellega oma meeskonda teenin. Nüüd jätan kirjutamata rida roppe sõnu, mis mul meeles mölgub. Ma pole veel valmis seda emotsiooni klaarima. Jätan ka kirjutamata vördluse ühe suure NBA mehega, keda ei palutud korvist väga kaugelt visata, kuna tabavus läks iga sentimeetriga väiksemaks, mis mees eemaldus korvist. Võibki juhtuda, et ei asu enam naiste trenni. ... Ja eelmine kord see ribi ... Ja paar korda tagasi laks lagipähe.
On juhtunud asju, millest ma loodan siiani, et olen täiesti valesti aru saanud. Lihtsalt möistsin sõnu ebakorrektselt. On juhtunud veidraid asju mulle liiga lähedal. On juhtunud keerulisi asju liiga "oma" inimestega. Ja ikka tahaks, et keegi formuleeriks selle olukorra korrektsete sõnadega, täpsete ajamääradega. Heade inimestega juhtub halbu asju. Kas head inimesed teevad halbu asju? Kes siis halb ja mis hea on? Kas ma pean kellegi või millegi poolt olema? Filmides on sellised tegelased hoopis teistsugused. "Kino on üks suur pettus."
Lähen magama, paar ööd on liiga palju möelda saanud, aga maailm pole sellest parem koht.
No comments:
Post a Comment