Ma ei saa aru, mis selle vanusega on? Vaatan noori ja ilusaid inimesi ja hellus poeb hinge. Samas kuulates nende juttu, tahaks vahele hüüda, et kuu pärast pole sellel kõigel enam mingisugustki tähtsust.
Tahaks, et ei kaoks kunagi seiklusjanu (õnneks hetkel pole vähenemise märke õhus), et ei räägiks vanainimeselikult elu parimast päevast, kus lobisesin õdusas kohvikus sõbranjega terve tunni ja põhiteemaks on lapselapse saavutused (minu puhul siis metafoor).
Ma võin ju veel teha metsikusi, sest ei vastuta kellegi ees peale enda. Võin veel hüpata langevarjuga, ronida mägedes, sukelduda mere põhja ... minna kuuks seljakotiga suvalisse kohta. Tutvuda uute inimestega.
Ma olen ühe päeva tegevusetult kodus istunud (küpsetanud, jooksnud 7 km, lugenud, filmi vaadanud) ja juba tundub mulle, et olen päeva raisku lasknud. Olen asjatult päeva surmale lähemale astunud. Nagu see Tammsaare jutustus, kus poiss ei oska vaba päevaga midagi peale hakata ja seetöttu nutma puhkeb. Aga ta on ju alles poiss. Aga ma oleks võinud vähemalt luua midagi.
Keeldun vanaks saamast. Homme ronin angaari katusele ja teen käbidest pomme. Katsetan suusahüppeid, turnin poolelioleva maja treppidel ja kujutan ette kuidas iga osake omale kohale läheb ja maja valmis saab. Ja onni võiks ehitada. Taksitada teeehitust, tömmates välja poste, mis tähistavad tulevase maantee kohta.
Teisest küljest - leidsin ühel päeval oma kirjutatud luuletused (tõenäoliselt esimese armastuse puhuks) ja siis oli mul hea meel, et sellise dramaatilisuse endast välja olen kasvatanud. Nii õrnad tunded teevad inimese enda ka hapraks. Midagi on vähemalt vanadusega paremaks läinud.
Ribi hakkab ka järgi andma.
No comments:
Post a Comment