Olen terve oma elu vaadanud imetlusega inimesi, kes jooksevad ühelt koosviibimiselt järgmisele kohustusele ja teevad seda kõike väga õnnestunult. Olen hetkel sellises eluetapis. Ma muidugi ei defineeriks sõna õnnestunud maksimalistlikult, kuid ei kasutaks ka selle sõna antonüümi. Härra rahvakirjanik teadis, et on aegu, kus WC käimine tuleb ka planeerida. Ja siin ma olen, et kirjutada märkmikusse järgmist aega.
Ma juba arvasin, et halba teatrietendust ei ole olemas, aga Rakvere teatri "Algused" oli ikka väga nõrk. Ei oskagi öelda, kelle süü see oli, aga süüdlast on alati ju vaja teada. Kas lugu oli nõrk (tegelikut oli idee olemas, aga miskit oli valesti) või ei olnud tõlkija kasutanud kõiki võimalusi sõnade mänguks või siis näitlejad panid täiega üle. Nagu üks ütles, tänu sellele etendusele, hakkas kõiki eelnevaid uue ja veel positiivsema pilguga vaatama. Vat milleks üks asi hea saab olla. Homme lähen Karinit ja Pearut vaatama. Vähemalt autor ei saanud selles etenduses eksida.
"Sa võid tundide kaupa piinelda, endas urgitseda, otsida mingeid seletusi sellele, mis sinuga toimub, peavalule, unetusele, tühjusele, raskusele ... aga sisu osutub nii lihtsaks, nii napiks, halastamatuks ja külmaks nagu skalpell."
"Arusaadav, et varem või hiljem saab kõik otsa, kõik saab läbi, kuid mõnda aega võiks ju ägedalt elada, lõbusalt, sellise peotundega nagu lapsepõlves, kui päev on lõputu, kui on mänguhasart, kui on rõõm ja päikesejänkud silmis ning süda tulvil muusikat ja tundub, et sa suudad kõike, võid hüpata taevani." Andrei Ivanov "Bizarre" (esimene osa oli parem ... kõvasti).
Olen aega varastanud ka selleks, et kõik ristsõnad ja küsitlused ja viktoriinid lahendada, mis valmiskampaania paberitel mulle postkasti pannakse. Nüüd loodan loosiõnnele :) :) :)
Aga tagasi tegevuste juurde, mis juba märku annavad.
No comments:
Post a Comment