Valus roie

On möödunud möned päevad ja mul on juba mida kirjutada.

Käisin päälinnas lauatennist mängimas ja vihastusin vana inimese peale, kes pole kolme aasta jooksul leppinud, et ma servin käest. Ta on kas seniilne või ikka väga halb kohaneja.

Käisin naiste kossutrennis ja sain sellise obaduse, et arvasin, et see ongi infarkt. Vasaku rinna all käis tuline jutt läbi ja aju ei tajunud enam ümbritsevat, mis hakkas järjest kiiremini ümber päikese tiirlema ja pöörlema. Algul proovisin valuga leppida ... , et vähendada seda, siis avastasin, et pinnapealne hingamine on abiks. See omakorda tekitas pideva hapnikupuuduse ja eelkõige ajus. Näiteks koju tulles ei mäletanud enam kuidas avada trepikoja ust ja muljusin oma Nissani pulti selliselt, et aju registreeris sellel hetkel valuna põidla otsas toimuva. Kahjuks uks ikka ei avanenud. Oma osa selles segaduses oli kindlasti ka naabrimehel, kes keelab meil kasutamast erinevaid üldkasutatavaid elektrilüliteid. Mingil hetkel hingasin sügavamalt ja sain ka õige võtmega ukse kallale. Trepist üles tulek oli hull Everesti tripp.

Öössi algas agoonia. Hingata on valus, külili magada on valus, kõhuli ei saa jälle hingata ja nii see trall oli hommikni. Päästjaks osutus äratuskell. Tööl oli ikka juba maru imelik olla. Valu hakkas silmnägemist võtma ja pea käis ringi. Teisel paanikahool sellel aastal tegin otsuse arsti juurde minna. Muidugi ei tohi sellises emotsionaalses seisus tähtsaid liigutusi teha, aga ju mulle tundus, et arsti poolt pakutav valuvaigisti on parem kui see, mille ostan rohupoest.

Arst oli väga väike mees, kes palus mul ülakeha paljaks koorida ja näidata kohti, mis valutavad. Pean mainima, et need kohad asusid tema silmade kõrgusel ja minul ei olnud seal silmad. Siis mudis haigeid kohti ja ka kohti sealt lähedalt. Mul vahepeal virvendas valust ja siis ebamugavusest. Lõpuks kuulas mu kopsu ja ütles, et pilti tegema ei hakka, kops töötab. Ja homme on veel valusam. Miskit sorti põrutus ja veel midagi. Aaaaa ... Küsis, et milliste ravimitega ma tavaliselt valu vastu võitlen ja vastasin ausalt: "Alkoholiga." Arvas, et sellisel juhul ei hakka mulle vängeid rohte välja kirjutama, vaid kolm korda päevas tavaline ibukas mõjub ka. Kui ei mõju, siis kaks paratsetamooli (või ma ei tea, mis asja) korraga sisse. Küsisin veel, et kas sporti võib teha. Arst vastas: "Kui ikka neli aastat on olümpia jaoks treenitud, siis ei tohi ju küll ühel valul lasta võistlust vahele jätta."
Kusjuures see lause ei teinudki haiget, sest aju suudab õnneks endiselt registreerida ühe valu korraga. Ja jälle lubasin endale, et enne suren, kui lähen arsti juurde. Aga, valus on ju.

Käisin teatris. Olin nõus ühe vanamoori maha lööma, sest naermine on sellise haige roidega ikka väga masohistlik tegevus. Aga see vanamoor elas etendusse nii sisse, et kui lavalt öeldi, et mehed räägivad naistest hästi, aga oma naisest ikka halvasti, siis tädike mõmises nõustuvalt üle saali. Igal teisel päeval oleks ma talle Lutsu preemia välja kirjutanud, aga täna ei olnud see nii tore. Eriti, kui see olukord iga natuksese aja tagant uuesti meelde tuli ja naer tahtis ikka ja jälle seest välja paiskuda. Muidugi hommikused aevastusehood olid umbes sama hullud. Aga teatrist ... "Karin ja Pearu" oli terviklik ja hästi kokku pandud. Vahepeal ma muretsesin, et see meesosatäitja paneb kogu lava põlema, sest unustas põleva tiku lauale lebama ... Ja siis arvasin, et ka tema saab infarkti, kui nii üle mängib, aga mingil hetkel ta jahtus maha ja muutus loomulikuks vanainimeseks, kes korrutab oma lugu.

Veel meenus mulle, kuidas käisin autoavariist lömmis näoga kunagi koos perega kinos ja vana tädi mu kõrvalt varjamatult mu sihvril olevaid adidase triipe passis ja lõpuks sisisesin, et kui talle väga meeldivad, siis võin talle samasugused teha. Hiljem oli ta rohkem filmi peale väljas.
Veel meenus, kuidas ma mingi aparaadiga, mis mu südamelööke registreeris, Vargamäel etendust vaatamas käisin ja mu naabrid mu pideva surina ja pinina peale mind kaastundlikult vaatama hakkasid.
Veel meenus mulle, kuidas ma olin teatris Energiamuuseumis, kus tegelased täisvaikuses palvetama hakkasid ja mu kõht korises üle ruumi. Samas ei võinud ta oodata mõned sekundid, sest siis algas muusika. Aga eks eelmine päev oli saanud mõnda valu leevendada. Oli ju ülikooliaeg ja ebaterveid kohti mitmeid.

Veel meenus ...

Kõik asjad on seotud minuga, mitte etendusega ... vat selline imelik on elu. Tee, mida sa teed seal laval, aga mulle jääb meelde mu oma kõhukorin ja seetöttu ka muu. Mu maailm ikka keerleb ümber minu.

Jään siis seda veel valusamat päeva ootama.