Eelviimase paanikahoo sain eelmisel aastal kinos. Kirjutan viimasest. Sõitsin autoga sõbra juurde, et sealt siis kaasreisijana linna minna. Päeval ühe ajal jõin 0,33 pisikese siidri ja õhtul kuuest olime sõbra juures tagasi, kust pidin oma autoga koju kulgema hakkama. Sõitsin just hoovist välja, kui mulle meenus see päevne siider. Ja algasid kõik paanikahoo tunnused. Paari minuti jooksul hakkasin jalgsi koju minema, puksiirile helistama ... autot põllule parkima ... ja veel mitmeid meeletuid otsuseid tegema. Siis hingamine taastus, istusin autosse ja sõitsin koju. Seal võtsin mitmed dringid. Ükskord mul see veresoon peas lõhkeb :) Joodiku elu pole mee lakkumine.
Nägin täna hommikul ühte oma lapsepõlve sõpra. Mõjus positiivselt, sest ei märganud temal vananemise tunnuseid. Suu oli laia naeratust täis ja samm ebahommikuselt reibas. Ainuke muutus oli kelguga taga lohisev väike poiss. Terve tee tööle mõtlesin kuidas me ühel ööl võitlesime oma rahuliku une eest. Tema sai magada ainult Eminemi saatel ja mina ainult siis, kui see mees ei laulund. Seega käisime korda mööda klõbistamas makinuppu.
Otsustasin ka ikka enne täisvanuriks saamist teha mõned meeletud otsused. Vaatan, kas lähevad teoks, aga teistel ei jää muud üle, kui leppida sellega.
:)
No comments:
Post a Comment