Käisin väikse sõbraga linnas. Sõitsime rongiga ja kuulasime konverentsi. Tegelikult sõime head, paremat, krabasime pastaka ja sõitsime koju tagasi. Samastasin ennast pigem oma noore kaalsase kui teiste omasugustega. Mul on ikka keeruline teha põnevil nägu, kui tegelikult paelub mind hoopis hoone arhitektuur ja naabrimehe pluus aga mitte see, mitu protsenti noortest (10-12 aastastest) arvab, et nad võiksid minna õppima välismaa ülikooli. Kaaslase meelest oli ka parim osa ilusad tüdrukud ja maitsvad kommid. Aga ju jäi meile mõlemale ikka midagi asjalikku külge ka.
"Mõnikord omandavad asjad sellise ebardliku helluse, mida neilt ei oodata." Herta Müller "Hingamise kiige".
Eriti kui hakata koristama. Leian sahtlist pulgakommi, mis on seal olnud juba 15 aastat. Vahepeal on küll sahtel vahetunud, aga komm on sama. Kuidas ma viskan selle minema, kui meenub see lugu. Inimene selle loo sees. Köögi laual oleval ragulkal läheb kuues aasta. Samas kohas. Segab tolmu võtmist, aga sinna see pandi ja seal see on. Pole minu võimuses seda liigutada. Jne. Pole probleemi tarbeesemetega lohakalt ümber käia, aga liimin kokku tassi, mille kinkis mulle vanaema. Selle asemel, et talle öelda, mis ma tunnen ja tean hellitan tassikest. Ning tegelikult neid asju on palju. Väike loom töökaaslase kingitusena ja ja ja ...
Nii saan mina sellest lausest aru. Sealne peategelane tõi isegi vangilaagri raskest elust endale kaasa mälestusesemeid. Huvitav, milline oli nende saatus peale tema "tavaellu" pöördumist? Aga tegelikult oli raamat ju millestki muust. Palju suuremast kui asjad. Inimesest endast.
Helluse tung.
No comments:
Post a Comment