Puhkasin väheke ja käisin kinos. Mitut filmi lausa vaatamas. Esimene oli narkoärimehest. See film tekitas minus paanikahoo. Sõna otseses möttes. Selline manipuleerimine ja "õigete" küsimuste küsimine oli nii valulik. Pinge ei ole ikka minu jaoks. Ja eriti iiveldama ajav oli see, et mingi osa sellest on ju töestisündinud. Kaasa arvatud see halvem osa.
Teine film oli piibliaineline. Kogu Moosese elu ja saatus kõigi oma nüanssidega oli üritatud ühte teosesse suruda. Ehk, kes sihib kõike, ei taba midagi. ... Proovisin ümbersõnastada, et kes on kõigi sõber, see pole kellegi sõber. Samas hea ülevaade sellest teosest. Ramses tundus kuidagi loogilisemalt möistetavam tegelane kui Mooses. Võib-olla oli see taotlus. Mine tea, mis suhe autoril on Kõigevägevamaga.
Vahepeal olid jõulud ja vahetus aastanumber. Kõik sellega seonduv on mälestuste positiivses sahtlis.
Hakkasin käimas uues kossutrennis, naistega. Läbisin vist nende katsed, sest enam mind ei kutsuta trenni, vaid peetakse maksuliseks liikmeks. See on kindlasti positiivne. Eks ma eelmine kord hullasin ka seal lauas. Eriti ründelauas. Mu kardetud õpetajaid pole viimased korrad kohal ka olnud.
Viimane lõik meenutas läbikukkunud võistlusel käiku Jõhvis. Oskusi oli, aga aju kadus täiega ära. Ka kõige rahulikumatel. Natuke kehva maik jäi suhu. Samas seltskondlikult oli tore üritus.
Viimasest adrenaliinilaksust on juba piisavalt möödas, tahaks juba uut annust saada. Narkomaan :) Et siis teiste seiklustele kaasa elada, lugesin Madis Jürgeni raamatut "Ründeoperaator Ivar Heinmaa". Inimene on ikka huvitav. Need sõjalood avavad inimest ikka hoopis teise nurga alt. Nii osalejaid kui ka kõrvaltvaatajaid.
"... mis mötet on lüüa seisvat palli, kui veel liikuvale pallile pihta saab."
Kuidagi kerge on olla. Nagu poleks kohustusi ega ülesandeid, aga tegelikult on. Aga ikkagi on kerge olla. Olemise tabamatu kergus.
No comments:
Post a Comment