Ring

Olen seda lugu jaganud täna juba kahe inimesega, aga ikka pean selle siia kirja panema. See on ikka päris lugu, seob kokku neljateist aasta taguse teo. Olen juba kolmel korral arvatud uude seltskonda, kes treenib korvpallivõistlusteks. Mina lihtsalt pikendusena, aitan neil treenida. Tase on üle minu pea, kombinatsioonid ja katted üle minu mõistuse ja isikused üle minu olemuse. Esimesel korral käisin ja komistasin, koperdasin ja kobistasin. Välja mängitud olukorrad lasin käest ja enesekindlus kadus ja kadus. Trenni lõpus olin juba siiski suutnud ennast koguda ja näidata möningaid oskusi. Igatahes kutsuti mind jälle. Teisel korral oli buust parem, tegin petteid ja proovisin ise läbi murda (mõned korrad õnnestusid). Jäin ootama kolmandat korda, kus pidi rohkem inimesi kohale tulema. Ja tuligi. Riietusruumi sisenedes nägin juba oma kunagist terviseõpetuse õpetajat. Mäletan teda selgelt. See aine mulle ei meeldinud, õpetaja lihtsalt vahendas. Samas oli arrogantne ja nähvas, seega oli targem hoida madalat profiili, mida ma muidugi ei teinud. Õnneks ta ei mäletanud mind ja meie vaidlusi (miks mina mäletan?). Pidin ennast tutvustama ja oma nime mitu korda kordama. Muide, hästi mängis. Endiselt. Aga mu suurim hirm kädistas teises nurgas lakkamatult. Miskit soojamaareisi juttu, kleidist, jõuludest .... siis suutisn hakata oma riietumisele keskenduma. Tegemist oli mu ülikooliaegse praktikakoordinaatoriga. Mingit ainet andis ka meile (vist mitmeid), mida käisin suuliselt vastamas koos sõbrannaga. Muidugi tegi asja huvitavaks see, et läksime vastama otse peolt, kus veel pool tundi enne õpetajaga kohtumist ölle sisse kallasime. Oi, mul tuli ka see pidu meelde. Sünnipäev Mustamäel, grill ... uued "kavalerid", kokkulepe botaanikaaia külastuseks, unistused Saaremaa mereäärset majast ja kiiktoolist ... Aga oluline tänast päeva silmas pidades on purjus üliõpilased vastamas (naissoost). Aine iseenesest oli selge. Kuigi üldse ei mäleta, millega tegu oli. Ei hakka oma dokumente ka otsima. Mäletan manitsusi, vaheletõmbamisi ja öllehaisu. Ja suhete rikkumist selleks ajaks kui praktikale minema pidin. Ja tagasi tulles, lihtsalt tahtis mulle teiste ees tagasi teha selle, mis me temale olime kuue silma all teinud. Aga oli inimene, kes astus minu kaitseks, kes rääkis sellest, kuidas ta näeb esimest korda sündinud ... . Ja ka sellest ei ole tänane jutt. Kuigi see mälestus tõstis täna kaotatud enesehinnangut.
Siis täna .... esimesel veerandajal kordus stsenaarium esimesest trennist. Ei saanud häid sööte kätte, ei realiseerinud vabaks mängitud kohti. Olin samal poolelel terviseõpsiga ja vastas oli siis kardetud õppejõud. Ta mängis ka hästi. Kahju. Teisel veerandajal sain lauavõitluses küünarnukiga pähe ja kaotasin pildi miskiks ajaks, loodan, et väga lühikseseks. Siis lasin enda käest palli välja kratsida ... ausõna ... käed on katki. Kolm korda võib teist osapoolt arvata. Ma loodan, et nüüd oleme tasa :) :) Karma.

Maadlesin 2009. aasta Nobeli laureaadiga. Paeaegu päriselt. Ausõna mulle meeldib, kui mängitakse vormiga, aga see ei olnud see kord. Kohati ma nagu hakkasin aru saama, aga siis kadus järg käest. "Peas kasvab rohi. Kui me kõneleme, niidetakse seda." Hakkan nagu läbi hammustama ja siis tuleb kohe järgmine lausete paar. "Ja lehed on meil kõigil. Lehed langevad maha, kui sa enam ei kasva, sest lapsepõlv on möödas. Ja lehed tulevad jälle, kui kortsu jäädakse, sest armastus on möödas." Ja nii kogu aeg. "Kalmistuid hoidis isa kaelas, seal, kus särgikrae ja lõua vahel on kõrisõlm." ... küünekäärid, mooruspuu, kelidid, suvemaja, jõgi, vabrikuinimesed, õmblejad, juuksurid, kleidivöö, laulev vanaemaja, kanapiinaja, juuksekarvad, ülekuulamine, verejoojad, armuke, pähkel, ... Aga lugu oli mõtlemapanev, tuttav ... mõistetav, kaasahaarav.

"Öeldakse, et lund sajab ainult siis, kui head inimesed surevad."
"Kui me vaikime, siis muutume ebameeldivaks, kui me räägime, muutume naeruväärseks."

Herta Müller "Südameloom"