Pihile???

Vastupidiselt mõnele teisele, ajab minul pidevalt üle ääre. Või siis vähemalt see üks asi ei mahu kaane alla ära.

Samas juhtub ikka elu ka. Lasime endale teha uued spordipluusid, kuhu pannakse ka numbrid peale. Alguses räägiti ikka õigetest võistlusnumbritest, aga siis hakkas läbi kajama, et võib ikka muu kahekohalise arvu ka võtta. Surfasin netis ja vaatasin oma iidolite tegevusi ja särginumbreid. Mitte, et ma nende sarnane olla saaksin, vaid mõtetes nende annet austan ja seda ka välja näitan. Kuna 12 võttis meeskonna tsenter endale (see oli mu number lapsepõlve võistkonnas), siis oli asi keeruline. Kaalusin 10, 14 ja 18 vahel. Väga sarnastel põhjustel. 23 ja 45 oleks ka meeldinud, aga see oleks liiga läbinähtav olnud. Seega küsisin, et kas võib ikka võtta lambinumbri. Ikka kindlasti. Kahtleva peanoogutuse jõul lasen endale seljale trükkida 56. Tõenäoliselt pluusi tellija hammustas läbi. Vaatas mulle otsa ja ütles: "Ah, et siis ikka nii." Aga võib-olla ei meeldinud talle, et ma võistlusnumbri juurde ei jäänud, sest teised vist jäid. Sellest sain ma muidugi alles hiljem teada, kui nimekirja vaatasin.

"Tegelikult me oleme kõik "plaažide mehed" ja "liiv" säilitab vaid mõneks sekundiks meie sammude jäljed" Patrick Modiano "Hämarate Poodide tänav" See lause sobib minu pihtimist vajava loo juurde suurepäraselt. Seega eks ikka ootame, et see kurikuulus aeg leiab koha, kus saan oma uusi teadmis jagada. :)

Aga kui rääkida nimetatud kirjanikust, siis kui ma just prantsuse keelt ei kavatse õppima hakata (tegelikult võiks ju), siis on ta studeeritud. See viimane mainitud raamat oli kõige mõnusam lugeda. Ja kuidagi naljakas oli see, et tegelane rändles ringi ka sellel tänaval, kus minagi, kui ma sellel lühikesel ajal Pariisis olin. Mu hotell asus tegevuskohast vähem kui saja meetri kaugusel. Elu viskab vimkasid. Loed raamatuid, et elada teiste elu ja kukud ikka enda oma otsa. Samas ikka hea meel, et on, kuhu komistada.

Muusikal on lõhn. Kuulasin "Enter the sandmani" .... sellel oli Mazda lõhn. Puitrool, sünteetilised istmekatted, mööbliriidest rohelised istmekaitsed, kummist porimatid ja aimatav lõhnakuusk kuskil tuhatoosis, kuhu polnud keegi kunagi tuhka raputanud. Selline lõhn ja mitte pilt. Pilt on ikka selline, et mina istun kõrval, jalad tagumiku all ja tahtes sarnaneda Sinule, siis turvavöö pesulõksuga fikseeritud kehast eemale. Aga pilt tuli hiljem, enne oli lõhn. See aroom oli ka siis, kui ma korralikult istusin roolis ja sõitsin tööle. See pilt tuli veel hiljem.

Asi hakkas huvitama. Kuulasin U2 "Stuck in a moment" ja sellel oli lõhn. See ei olnud Koidu tänava hais. Õnneks. Vaid ühe naisterahva lõhn. See oli nii tugev, nagu oleks ta sel hetkel seal arvuti kõrval olnud. Aga pilt oli teine. Voodi, flaierid ... suits. Nüüd tunnen ka seda lõhna. Mulle ikka meeldib veel suitsulõhn, eriti kui see on meesterahva küljes. Tõenäoliselt meenub mulle sellega mu turvaline lapsepõlv.

McGyvery teemalaulul on puidu, tavoti  .... lõhn. Ja meeste juuste lõhn. ... Pilt ... Suured käed tugitooli leenil. Suured jalad põrandal. Kahel peenikesel jalal seisev televiisor. Toa keskel laud, millel polnud ühtegi sõrmejälge (sest seda ei tohtinud lihtsalt puudutada) ... Turvaline. Ja minu käed juustes, mitte enda omades.

Üks unustas veel rohkem, aga see unustas üldse sündidagi.