Emotsioon õpetab. Emotsioon tekitab sõltuvust. Emotsioon paneb liikuma.
Käisin üle maailma pika aja Saaremaal. Juba praamile minnes süda värises. Lapsepõlve tunne tuli peale. Autoaknast tulevad pildid olid samad, kui ma tahtsin, et nad oleksid. Tekkis hingelise kojujõudmise tunne, kuhu hakkas segunema uue ootust.
Esimese asjana võtsime hotelli hommikumantlid ja sisenesime spaamaailma. Töepoolest uus elamus. Astud saunast sauna, istud ja ootad, et millal põnev hakkab. Muidugi seltskond oli kirev ja elamustest tulvil, seega tuim ei olnud, aga hinge ei kriipinud ka. Viimaks leidsime sauna, mis vastas meie ettekujutusele ja paari veehoobiga sai nahavahe kuumaks.
Öössi magada hästi ei saanud. Padi ei torkinud ja tekk oli paras, aga ise ei mahtunud ära. Mõtted ei tuhmistunud, uue päeva ootus oli liialt kirev. Sain Ivar Soopani raamatu "Rännakud murtud maal läbi" ja natuke kahetsesin, et arvutit polnud puhkusele kaasa võtnud, oleks saanud mõne tööasja tehtud, selle asemel, et tolmeda voodis ja loota, et vasakul küljel on parem olla kui paremal ja viie minuti pärast veenduda, et mul pole nii palju külgi, et hea hakkaks. Õnneks tuli päästev hommik ja päev täis segaseid lugusid. Nii palju inimelude virrvarri pole minu ajus kunagi varem tantsu löönud. Iga eksemplar on ainukordne ja tundmist väärt. Võta ainult aega ringi vaadata ja avastad, et pole olemas tavalist elu. Kes selle müüdi ja normi on üldse välja töötanud, kui selgub, et keegi ei ela selle järgi? Aga lastele õpetatakse lasteaiast saadik kuidas tulevikus asjad on. Väliselt.
Sport on lahe ja korvpall on võimas. Isegi siis, kui ei leia platsil oma kohta, iga tegelane proovib midagi selgeks teha, kasutatakse väljendeid, mis minu leksikas on kaheti mõistetavad ja pealtvaatajad segavad mul sada protsenti "väljakul" olla. Samas iga turniiri viimases mängus suudan ma endaga rahu teha. Nii ka see kord.
Käisin surnuaias. Heade inimeste abiga. Pime oli ja mälestus haua asukohast hägune, aga mötlesin mötet, et kui ma pean selle üles leidma, siis see ka juhtub. Nii oligi. Hing sai natuke kergemaks. Andsin märku vanaisale oma tunnetest.
Ja naelaks päevale oli avastus, et maailmas on olemas veel "minu inimesi". Kes on nõus öössi jalutama kuus kilomeetrit, jooksma vöidu kilomeetri, jooma seguseitset ja seda kõike minimaalsete keeleliste vahenditega. Ning kui midagi on vaja öelda, siis täpset, näiteks: "Sinuga saab lennata!" Ja nagu sentimentaalsele raamatukangelasele kohane, see lause pani mind lendama.
Minu teistsuguse elu esimene peatükk: "Läti rahvatants!"
"Võiks ju öelda, et vaat nii on hoopis lood, aga nõnda lihtsalt need asjad ei käi. Tegu on ikkagi legendiga ja legendidel on kombeks muutuda aja jooksul põnevamaks ja kindlamaks, kinnitamaks seda, mida legendi looja või edasirääkija soovib kinnitada."
No comments:
Post a Comment