Tabasin ennast möttelt, et suhted on läinud sassi. Mitte selles möttes, et inimestega läbi ei saaks, vaid seda, et ootan valedelt inimestelt rolliväliseid tegusid ja sõnasid (ja nagu ootangi). Aga kuna sellises olukorras tuleb nõudlusele ja pakkumisele sisse väike kääripoiss, siis tekib tühimikke järjest juurde ja juurde. Suudaks siis leppida mõttega, et inimene on väärtus, kas siis minuga või minuta. Suudaks elada selliselt, et ma ei saa mängida oma lemmikrolli mitte kunagi oma elus. Isegi, kui ma katsetan mõnikord kellegi peal. Ja suudaks mõnda rolli otsast peale alustada. Või ... või alustada kuskilt uuesti, koos uute "dialoogidega". Või ... see kolmas variant.
Ühel päeval avastasin, et mulle ikka meeldib autoga sõita. Eriti üksi ja eriti vööraid teid pidi. Pidin minema Põltsamaale, aga otsustasin ignoda kõiki tuttavaid teid. Jälgisin silte ja korra vaatasin ka paberkaardilt võimalusi, aga ülejäänud aja märkasin tee ääres olevaid talumaju ja veneaegseid masinaid. Töepoolest kruusateede ääres on viimaseid rohkem kui peatee läheduses või peal. Kuulasin "pulgalt" laule, mis mind nutma ajasid ja paradoksaalsel kombel tundisn ennast väga hästi ja eelkõige elavana. Või siis ütlen selle sõna välja, mida olen kartnud. Tunnen ennast järjest rohkem naisena. Ja tahan, et see oleks mu rolli järjest rohkem sisse kirjutatud. Seda kirja pannes millegi töttu punastasin.
Selle avastuse kütkes lugesin Mudlumi raamatu "Ilus Elviira". Ja tõmbasin kohe toone maha. Minu naiseks olemine erineb peategelase omast. Isegi sinnani, et keeruline oli kohati samastuda. Kuigi:
"See oli õudne ja vastikult magus tunne, mis tekitas hirmsat hingelist segadust."
Peale kõike muud nägin ühte sõpra üle nelja aasta ja tänu sellele sain ikka imetleda, kuidas inimesed jõuavad ja tahavad ja oskavad. Võrratud "isendid". Naised.
No comments:
Post a Comment