Tulin just trennist ja asusin kohe kirjutama. Selline meeldiv rammestus on peal ja mitte ainult füüsilisest rassimisest. Lihtsalt oli tore olla koos vahvate inimeste, väikelaste ja ... loomadega. Nüüd istun ja lihtsalt olen. Valetan endale, et mul pole kuskile kiiret ja miski ei vaja tegemist. Hoolimata sellest, et tolm mu nina on ammu kinni löönud ja kindlasti oleks mu ülemustel ka tore, kui ma üht-teist lisaks teeks. Aga see päev ei ole täna. Vaatan lihtsalt taevast. Viimasel ajal on palju värve siginenud sinna. Erinevaid punakaid ja lillakaid toone. See on nii hüpnotiseeriv, et mõnel hommikul ja öhtul segab mul autot juhtimast. Õnneks muidugi on tee selge. Praegused värvid meenutavad ühte isa flanellsärki. Lilla ja sinine läbi udu. Mõnusalt sumedalt tuhm. Ma ei hakka sellest rääkimagi, kuidas see lõhnab.
Lugesin Armin Kõomägi "Lui Vutooni" lõpuni ainult kohusetundest, et kui sai juba alustatud, siis viin asja viimse leheni. Nautimist takistasid minu jaoks liialt palju ihulisi kirjeldusi, mis ei avanud sisu rohkem, kui nende puudumine. Ja tegevus ei viinud kuhugi. Ja miskid grotesksed unenäod. Polnud minu tassike teed ja seetõttu ei plaani ka oma ajus teha selle raamatuga tehteid paremale ja vasakule.
"Keera kõigele selg, ära tee kellestki välja, nõrgad kaovad iseenseset."
No comments:
Post a Comment