Töö, võistlus, teater. Ja kõige olulisem on siiski see lõhn, mis on sügisel. Iga aastaga tunnen seda järjest selgemini; järjest eredamalt ta mu ninasõõrmetesse tungib. Uute asjade ja adrenaliini lehk nostalgia vinega. Ja puud pole veel värvilisedki. Seega jõuab tunne süveneda kui vihmasel päeval läbi kollaste, punaste ja pruunikate lehtede sahisedes sammudes.
Tahaks seda tunnet ebaeestlaslikult sõnadesse panna. Nagu teaksin, et saan midagi uut ilma vanast samaväärsest loobumata. Nagu oleksin seest suurem. Nagu uus kallis auto, millel on kõik vana ja armsaks saanud odava masina omadused.
Teatriks oli iirlase raamatu järgi tehtud etendus, kus noormees soovis noorust ja igavesi naudinguid. Suhteliselt raamatu järgi tehtud lugu. Seega sai keskenduda detailidele ja inimestele. Plusse ja miinuseid kokku võttes tundus, et õpetlikkus jäi domineerima. Lõpuks veel rõõmsate ja ilusate vanainimeste pildid panid I-le punkti. Tee või tina, ei ole ka peale etendust veendunud, et tahaksin olla 80-aastane. Mitte, et hetkel ka 15-aastane olla tahaksin.
Kui nüüd töö asjadega joonele saan, siis panen oma väärtushinnangud paika ja asun kogemusi ja emotsioone koguma, mis siis ka vanaduses valuutaks kõlbaksid.
"Enne kui sa mind armastad, pead sa õppima jälgi jätmata läbi lume jooksma."
"Su vead ei muuda su voorusi vähem tõeliseks."
"... veski, millel pole vilja jahvatada, muutub paratamatult vägivaldseks."
Harold Pinter "Kääbused"
No comments:
Post a Comment