Ühel hetkel ma tabasin ennast veidrustel. Ma sätin ennast korda, annan maksimumi endast tööl, ületan oma võimeid trennis, surun väsimuse ja valu maha ning naeratan. Ja teen seda mitte ainult enda jaoks, vaid inimese jaoks, kes seda nagunii ei kuule ega näe. Kuigi on muidugi usundeid ja teooriaid, mis ütlevad, et koguaeg vaatab ja jälgib. Samas tundub see ikka puhtrealistlikule inimesele võimatu. Ühesõnaga olen parem inimene kellegi jaoks, kes sellest enam osa ei saa.
Ikka mötlen selle üle, et kas ma andsin endast piisavalt tagasi.
Veel avastasin, et liiga palju suhteid põhineb võimuvöitlusel. Kellel keda rohkem vaja on. Kes on üksi parem kui koos. Olen isegi langenud kummaliste suhete lõksu, aga seal on lihtsalt lahti rääkimata, mis üksteiselt soovitakse. Ja samas ei suuda ma kunagi võtta teist inimest kui puhast meelelahutajat oma elus. Ikka tahan, et elu oleks õiglane ja vördne. Kuigi see muinasjutt kustus ühel 6. detsembri päeval.
Praegu jookseb mul peas mitu multikat. Üks igatahes on selline, kus ma lihtsalt lähen ja harjutan nr 6 palli viskamist korvi. Olen nõus meeste trennis lolliks jääma ja vähe tabama, aga naiste trenni võtaks prioriteediks. Selles vallas on lihtsalt rohkem väljundeid. Ja ka konkurentsi.
Igatahes käisin seenel, kuid korjasin ka pohli.
No comments:
Post a Comment