See päev

Inimestel on erinevaid kiikse ja omadusi. See ei muuda meid muidugi vähem inimeseks. Miks saavad inimesed haiget, kui kõik, mis ma teen, teen vaid endale. Kui tegelikult ma käitun ainult endaga. Aga ma pean kandma märki, et olen halb ja tundma ennast piinlikult. Ma ei ole sellest huvitatud. Samuti ei ole ma sellest huvitatud, et inimesed minu tegusid võtavad kuidagi endasse puutuvalt. Igasugused inimesed, ka kõige lähemad. Mida iganes ma ka ei teeks, ei kahanda see austust ja armastust tähtsate inimeste vastu. Ma lihtsalt ei taha kontrollida kõike endaga seonduvat. Ju mu ajukeemisas on see puudu- või ülejääk, mis sunnib mind hüppama vette tundmatus kohas. See kõik ei tee mind kehvemaks oma ala asjatundjaks. Ega ka ebakõlmatuks kodanikuks. See kõik ei tee mind isegi halvemaks kaaslaseks ega sõbraks. Ja kui ei oleks seda miskit veidrat survet, siis tunneksin toredusejudinaid möeldes eluvõimalustele.
Lihtsalt on hetki elus, kus ma valin lõbusa kohustuste vaba elu. Kus ma eksperimenteerin ja tunnnen, et on veel asju, mis tuleks enne vananemist ära teha. Lihtsalt on hetki elus, kus tahan ennast enda parameetrite järgi tunda väärtuslikuna.

Jooksin oma sünnikohas igaaastast jooksu. Võistlesin korvpallis. Ei tulnud kõik päris välja, aga ma ei anna alla, sest läbi kukkumiste kaudu jõuan edasi. Isegi kui pean oma ego veel kümme korda alla suruma ja kehva olema, siis üheteistkümnendal korral saan vajalikule tasemele, sobitun keskkonda.

Et on see päev, kust positiivset energiat on lendamiseks, aga miski minust väljast sunnib jalad mutta trampima.