Olen vaikselt uude režiimi sisse elanud. Teinud enda jaoks loogiliseks kahe maja vahet jooksmise ja proovin ka sportimist hakata paigutama vabadesse hetkedesse (kahe maja vahet jooksmine ei lähe arvesse). Aga kõige esimesena tegin ennast haigeks. Täitsa ise tegin. Ei võtnud oma keha nõrgenemise märke tõsiselt ja surusin ennast ikka disci mängima (peavalu kiuste), jooksma (hingamisraskustele sülitades), korvpalli plõksima (jalalihaste valust hoolimata). Tulemuseks on vatiseesoleku (liik) tunne, kähisev hääl, nohisev nina ...
Jooks oli suhteliselt piinarikas. Jalad ja hingamine olid mölemad nutused. Peale seitsmeteistkümnendat kilomeetrit oleks nagu nuiaga pähe saanud ja edasine oli puhtalt mina versus loogiline mõistus ja tervis. Õnneks lõppes see lõputu piin 21 kilomeetriga. Samas ketast oli uimasena hea visata, enda eksimusetele reageerisin tuimalt. Ei jaksanud ega tahtnudki ennast tagant utsitada, mis omakorda möjus putile hästi. Ei mingit pinget. Tahtmise tunne tuli tagasi. Eks ta nii käib nagu sulle-mulle saag.
Lugesin raamatut vulkaanidest (Alexandra Witze ja Jeff Kanipe "Lõõmav saar") ja imestan vaikselt, miks varem loodusnähtused pole mind köitnud. Teisest küljest kui vähe ma tean asjast ja enne raamatu lugemist ei adunud ma sedagi. Ja muidugi nüüd tahaks hirmsasti Islandile minna. Hirmus hirmsasti.
Vaatasin Rakvere etendust "Sinatraga kuu peale". Oli lugu, olid tunded, olid ägedad naised. Töenäoliselt mitte väga pikalt mu meeltes, aga olles seal ja sellel hetkel, ma kella ei vaadanud ja oma elu peale ei mötelnud.
No comments:
Post a Comment