Hakkasin vahepeal intensiivsemalt tööl käima. Midagi polnud muutunud. Toredad kaaslased ja ka need, kes kohe asusid kahemöttelisi e-kirju saatma (tegelikult ikka peris ühemöttelised ... manäitan,kessiinonboss kirju). Võtsin endale naaberasutusest ka tööd. Väljakutse pärast, sest tegelikult peaks mul ikka täistöö olemas olema. Vähemalt nii ma asjast arvan. Eks paistab, hakkan jälle tegema midagi sellist, milleks mul ettevalmistust pole, aga tahe on. Alguses mötesin, et vaatamata ilusale palvele ja toredale vöimalusele, vastan eitavalt. Kuid siis lugesin Seth Godini raamatu "Mida teha, kui on sinu kord" täitsa läbi ja sain sellest täitsa aru. Ehk autori enda sõnadega "Eksida on vähem kulukas kui mitte midagi teha." Ja mis on kõige hullem, mis juhtuda saab (tingimusel, et ma endast annan parima nagu mul plaanis on)? Paari lausega:
"Võidab see, kes kõige rohkem läbi kukub."
"Raamat, mis muudab sinu elu kõige rohkem, on raamat, mille sa ise kirjutad."
"Kas sa üritad pukte omavahel ühendada või lihtsalt kogud punkte juurde?"
"Kalamehed teavad, et meri on ohtlik ja torm hirmus, kuid nad pole kunagi pidanud seda piisavaks põhjuseks, et kaldale jääda." (Vincent van Gogh).
Käisin eila jooksmas. Hirmus raske oli. Muutes klassikute sõnu, siis nii mootor kui ka rehvid tegid liiga. Süda valutas. Mitte ülekantult, ikka otseselt. Meenus kohe üks Eesti sportlane, kes jooksis ennast pildituks ja see Anule meeldis. Talle meeldib, kui sportlane kõik endast rajale jätab (midagi ei jää sisse). Ma oleks eile ta lemmik olnud. Tegelikult meeldib talle see vaene muhulane ... vat ta jäi täiega rajale.
Tegelikult valutas süda ikka kahtepidi. Tegin täiesti teadliku ja kindla otsuse, et ei osale ketta viskamise meistrikatel. Tundus loogiline ja õige. Aga kui võistluste aeg käes oli, siis jooksin iga viie sekundi tagant tulemusi vaatama ja mötlesin, et kuidas mul sellel vöi tollel rajal oleks läinud. Siit sain väärtusliku õppetunni. Kui ikka on vaja, siis on vaja. See nädalavahetuslel lähen võistlema.Vat neid mötteid ma mötlesin, kui jooksin.
Selles segaduses oli mul vaja aega. Natuke nagu omaette, aga natuke rahvaga. Ning lõpuks kujunes nii, et läksin täiesti üksinda käsitöölaadale. Istusin autosse, vaatasin kaarti ja sõitsin kohale. Tuiasin rahvamassis ja ei tundnudki ennast üksikuna. Meenus üks kontsert, mida kunagi omapäi kuulamas käisin. Mingil hetkel tundus, et maailm keerleb ümber minu ja kõik need inimesed ja see kiilakas trummar-laulja on just minu pärast kohale tulnud. Aga laadal ostsin kunagiselt krossiratturilt kalapasteeti ... lihtsalt selleks, et sain talt osta. Olen tema murele ja uuele töusule kaasa elanud ja nüüd sain seda kuidagi minimaalselt vormistada. Hiljem asetasin oma nunnu lambateki maha, ostsin pehmet jäätist (lootes, et see on kuidagi seotud kunagise Suurbritannia peaministriga) ja kuulasin bändi. Olin selliselt tunde (ausalt). Jäätis muidugi oli varem otsa saanud. Kui tekike niiskeks muutus, siis otsustasin lahkuda (selle töö tegi maa, mitte ma). Möelda vaid, olin jälle kohas, kus on palju inimesi, aga mitte üks nägu polnud isegi tuttavlik (bänd ja kalamees välja arvatud). Teistega ja endaga on ikkagi vöimalik olla.
Sain möne asja selgemaks.
No comments:
Post a Comment