Poola pealinn on tänaseks külastatud. Suudan alati menüüst leida pakkumise, mida tegelikult ei ole (või siis just otsas). Ei kannata üldse kuuma ilma. Armastan loomi, linde ja inimesi. Väike koeruseuss elab minus sügaval. Pole jalanöusid, mis kuskilt tunda ei annaks. Mälu teeb trikke.
Söitsime kohale propelleriga lennukiga (tagasi ka). Raputas vähe, urises palju. Lennujaamas vöttis meid vastu tuttav inimene lillede ja siidriga. Järgmisel päeval tutvusime vanalinna hoonetega ja vaatasime vesise suuga, kuidas uusi juurde ehitatakse ja olemasolevaid renoveeritakse. Sellele rahvusele kohe meeldib majadega ja majadel töötada. Samas ei olnud see nii, et üks mässas ja ülejäänud, suitsud ees, kraavipervel juhendasid, vaid igal mehel oli oma töölöik. Siia Eestisse tulevad vast need, kes kodumaal üle on.
Teisel päeval matkasime loomaaeda. Vaatamata kuumale, olid elajad olemas ja möned neist väga aktiivsed. Eriti avaldasid muljet jääkarud. Lustlikud, mänguhimulised, ilusad. Jõehobu ajas propelleriks muutunud sabaga oma väljaheidet laiali, tiiger urratas uniselt, ninasarvik söi porgandit ja elevandid jalutasid kogu oma ilus. Mulle meeldivad loomad.
Kolmandasse päeva jäi "vargus". Sattusime (öigustatud sõnavalik) Rahvusstaadionile ilma piletita. Lihtsalt sisenesime avatud ustest seni, kuni olin keset mänguväljakut. Istusime erinevatel toolidel ja avastasime trepi, kust sai ka kõrgemale vaatama minna. Seal küll tuli üle piirde ronida, aga kui tee oli juba ette vöetud, siis ei saanud ju pooleli jätta.
Viimase päeva jätsime muuseumi ja miniväljasöidu jaoks. Muuseum oli hariv, kuid ülesehituselt eksitav. Tegin seal huvitavaid tähelepanekuid inimeste, rahvustunde, eksponaatide ja "vöitjate" kohta.
Parki söitsime linnaliinibussiga. Ühelt bussilt teisele saamisega oli jälle väike adrenaliinihetk, aga bussijuht halastas ja avas juba sulgunud uksed. Kondiga oli selles masinas kehvasti. Ülemöistuse palav ja öhuvaba transport oli. Kohale jöudes kavatsesime endale lunastada kassast piletid, mille saime, aga tasuta. Nii pidi olema. Võtsime oma vabapääsmed ja läksime kondama. Ühel hetkel seisis meie körval mees, kes nõudis "tiketit". Vaatasime üksteisele otsa (kolmekesi korda mööda) ja saime aru, kui palju sotsiaalseid töökohti meie linnapead veel saavad luua. Tasuta piletite kontrolör on ikka veel parem, kui liftis nupuvajutaja, kes vötab kolm kohta niigi kitsas ruumis oma kanda. Nujah, peale nupu vajutamise ta veel annab märku viimasele liftile trügijale, et tema enam ei mahu. Aga kontrollida piletit, mis antakse tasuta??? Päriselt ajas ka ikka naerma.
Kodus avastasin huvitava ekirja. Meil on meililist naistega, kus täpsustame oma treeningraafikut. Nimekirjas terve pesakond inimesi. Niii. Ja siis loen viimast kirja, kus seisis: "Sööge sitta." Vaatasin saatjat ja olin kergelt ikka väga väga jahmunud. Intelligentne ja malbe naisterahvas ja selline kiri. Järgmise päeva öhtuks selgus, et see oli keegi teine samanimeline vale inimene, kes oli juba paar nädalat saanud meie listi kirju (keegi oli listi aadressi valesti sisestanud). Ja siis andis selliselt märku, et oli eksitud. Klassika.
Läbisin oma elu kolmanda maratoni. Raske oli. Poola väsimus jalgades. Kuumus oli suur ja öhk oli äikeseeelne. Ma teadsin, et tuleb raske kulgemine. Samas ma teadsin ka seda, et ma kannatan nii palju, kui ma ennast kannatada lasen. Tehtud.
Täna olen veidi umasem kui muidu ja discid ka ei lennanud. Särtsu oli vähe ja tulemust oli palju. Kuid nii ongi öiglane. Keha tuleb kuulata.
No comments:
Post a Comment