Käisin Murastes. Nägin palju ilusaid kutsikaid, kellest tulevikus saavad targad riigiabilised. Minus tärkas kohe sajaga koerinimene. Teised teadsid rääkida, et öösel oli uni kehvapoolne, sest kutsukesed haukusid. Kuulsin küll seda, aga see ei toimunud vinguvalt minu ukse taga, seega magasin nii nagu ma ikka vööras kohas magan ja ei lasknud sellel helil ennast rohkem segada kui vöörast löhnast padjal või tekil.
Tegin seal ühe huvitavaima jalutuskäigu oma elus. Olin unustanud maha rätiku ja oma maakonda tutvustava joogi (eeskava jaoks oli vaja). Üks ilustae silmadega tulevane politseinik juhatas mind lähimasse poodi. Kuskilt peale naabrivalve silti keerata metsa ja siis trepist üles ja majade vahel ja oled kohal. Lihtne ju. Kohe peale silti ma ei teinud keeret, sest miskid suured ja kollased kopad olid ees. Pöörasin metsa siis natuke hiljem. Tuiasin siis ühest eramajahoovist teise ja kolmandasse, aga ei mingit treppi kuskile üles, ainsad terpid olid maja uksest sisse. Löpuks oli möödunud 1,5 tundi ja mina seisin keset Paldiski maanteed ja silmasin kaugustes poodi. Kella uurides avastasin, et olin liikunud 8 kilomeetrit. Rätikut poes ei müüdud ja kahtlustasin, et eeskava olen ka maha jalutanud, seega võin tagasi tuiama hakata. Siiski ostsin provianti ja liikusin tagasi lihtsalt ehku peale teises suunas, kui olin tulnud. Ei tahtnud enam 1,5 tundi vöörastes valdustes koerte pärast väriseda. Lühidalt - leidsin trepi, mis oli kõrgem kui ma aimata oskasin ja jõudsin välja täpselt koppade juurde. Mul kulus selleks 18 minutit.
Minu seikulus. Järgmine päev sain teisi viia vaateplatvormile merd kaema. Oli inimesi, kes alahindasid selle panga kõrgust ja vaateplatvormile viivaid treppe nähes keeldusid üles tulemast. Ja vat eelmine päev oli mul selline asi märkamatuks jäänud.
Minu taldrikuloopimises on hetkel väike möön. Kuidagi asi ei tule loomulikult. Pole ju see aasta meeletult treeninud. Jooksvalt ja sujuvalt ja meeldivas seltskonnas pigem asju aetud. Aga ju kõik asjad kokku.
Lugesin Bear Grylls "Muda, higi ja pisarad". Raamat saavutusest, eneseületamisest, seiklushimust, mitte loobumisest. Kõik elemendid, millest ma lugu pean. Ja noore mehe suhe isasse oli nii soe, et ma lausa füüsiliselt tundsin seda. Eks ta lisandub mind inspireerivate raamatute kategooriasse, kuid ei maandu esiviisikusse. Minu maitse jaoks kohati liiga paljusõnaline. Kasutab ühe asja ümberütlemiseks mitmeid ja mitmeid lauseid ja ridu. Ja nii jõuab see kuidagi loosungitesse välja. Kuid kõik see muidugi ei kahanda tema saavutusi. Minul jääb ilmselt Everestile ronimata, aga see vast on pigem selles kinni, et tegemist pole mu unistusega. Tahaks käia nii kõrgel, kui veel ilma hapnikumaskita saab.
"Intuitsioon on mõistuse müra."
"Hirm sunnib väliselt vintske välja nägema, kuid muudab sisemiselt nõrgaks."
"Hirm õpetab olema väga kannatlik."
"Kuid mul oli unistus ja see muudab inimesed alati ohtlikuks."
"Üldiselt piiravad meie saavutusi vaid uskumused, mida me endale peale surume."
"See oli õpitud oskus: võta vastu, mis antakse, ja lase edasi."
"Edu on võime liikuda ühe läbikukkumise juurest järgmise juurde, kaotamata seejuures indu." (W. Churchill)
"Elus pead sa olema võimeline süütama omeenda tule."
"Kui sa suudad leida tee, kus pole takistusi, ei vii see tõenäoliselt kuhugi."
"Kui me oleme koos heade inimestega, siis jääb nende headusest midagi sulle külge."
"Ei saa püsida igavesti maailma tipus."
No comments:
Post a Comment