Unenägu

Imelik lugu juhtus. Unenägu kõigutas mu tundemaailma nii reaalselt, et hommikul pidin oma eelmise õhtu minut-minutilt läbi mötlema, et ikka veenduda, et selle tunde läte polnud päriselu. Nii õrn ja habras oli ärgates olla. Töenäoliselt oli midagi sarnast mu elus umbes kakskümmend aastat tagasi. Võib-olla mitte ... Võib-olla ma tahan, et olen midagi sellist tundnud. Täna joostes ei saanud "seda" oma peast välja, sünnipäeval käies oli "see" olemas. Isegi pildid jooksid. Võimatud pildid. Tegelikult on see huvitav kooslus meeldivusest ja kipitusest hinges. Moosilõhn napilt enne körbema minemist. Midagi sarnast, kui puudutad kedagi esimest korda. Võib-olla. Või paned käe pimedasse kotti ja tunned midagi, aga ei näe seda.

Tegin läbi seiklusjooksu. Kolmandat korda elus. Ujusin nii külmas vees, et lõi hinge kinni, jooksin maastikul, mis tegi pölved nörgaks ja roomasin mudas. Viimane pakkus kõige lapsikumat röömu, sest ma teadsin, et oma riided pesen ise, seega võin julgelt ennast siruli lasta ja kätega plärtsida (mitte nagu vanasti, kus tuli aru anda, miks ikkagi roosa jope on nii määrdunud). Üle seina ronides lõhkusin käe, aga seda märkasin alles saunas, kui üleliigse soga oma kehalt eemaldasin. Ühesõnaga adrenaliin ei lasknud valu tekkida. Ja hiljem oli juba ükskõik.

Studeerisin kahe autori Laurence J. Peter, Raymond Hull raamatut "Peteri printsiip" ja sain oma töökoha suhtes palju rahulikumaks. Pean töökaaslastele ka seda soovitama. Sissejuhatuses öeldu, et peale selle teose lugemist ei vaata enam tööl toimuvaid hierarhilisi protsesse sama moodi, on täielikult töene. Sain sealt palju ideid ja möned tsitaadid:

"Aja jooksul on igal ametikohal tendents minna töötaja kätte, kes on oma kohustuste täitmiseks ebakompetentne."

"Töö teevad ära need töötajad, kes ei ole veel oma ebakompetentsuse tasandile jõudnud."

"Headest alluvatest ei saa häid juhte."

"Haara härjal sabast, las sarvist haarab mõni teine."

"Koordinaator - töötaja, kelle ülesandeks on ebakompetentsusest välja kurnata kompetentsust."