Jaanipäevad on toredad. Saab ametlikult põletada ja tulega mängida. Jätsin eila õhtul juuksed pesemata ja sain öösel oma karistuse. Ärkasin tossuhaisu peale ja sattusin kergesse segadusse aja ja ruumi osas. Tekksi tunne, et olen Saaremaal, olin tulnud tuppa teeristilt, kus oli saanud põletada Purtsa pinu puid. Tundus isegi, et juuksed on takused (miski tolle vee eripära töttu). Aga vanaisa norskamist ei kuulnud. Väga kaua ei saanud selles lummas olla, sest reaalne elu tuli meelde. Ja selleks korraks on kahjuks leekidega mässamine läbi.
Avastasin seaduspärasuse. Kui tekib rohkem vaba aega, lähevad inimsuhted kohe veidramaks. Liiga palju on vist hetki, et analüüsida igat omadussõna ja käeviibet. Naitetrennis "juhuslikult" paukuvad uksed ... Tööl segaselt visatud vihjed ... Tuttavate ütlemata jätmised ...
Käisin teatris "Pal tänava poisse" vaatamas. Oli midagi silmale ja hingele. Tuli meelde isegi see, kuidas ma rongis seda raamatut viimati lugesin ja lõpus nutma puhkesin. Siis hakkas piinlik ja ennast kerra tömbasin puupingile, et keegi mind ei näeks ega tunneks. Olid veel väga vanad ajad ja väga vanad rongid. Nüüd sain oma emotsioonidega hakkama. Nimelt ei pidanudki neid varjama.
Käisin "võidujooksul", kus millegi töttu oli ainult 24 osalejat ja need ei olnud mitte meie küla inimesed. Kõik puha spordiklubidest ja kiired kui selleaastased tuuled. Ehk siis minu tavapärane eesmärk, mida iganes, aga mitte viimane. Ja nii ma siis ühte prouat hoidsin algusest lõpuni oma selja taga. Tegelikult jäi sinna mõni veel.
Lähen juukseid pesema.
No comments:
Post a Comment